Riigivõla söövad ära jooksvad kulud

Võlga iseenesest ei pea kartma. Küll aga on ohumärk, kui võlg kulub investeeringute asemel jooksvate kulude katteks. Ühiskonnale olulistest projektidest pole kuulda kippu ega kõppu. Selles kontekstis on kummaline, et valitsus tõrjub debatti võla üle.

Fookuses pole ühtki suurprojekti. Eesmärki, mis oleks ühiskonnale kasulik ja tõmbaks ühtlasi majanduse käima.

Pigem kõlavad vastassuunda kalduvad ideed stiilis sularaha igasse talusse ja vald igasse külasse.  Tegemata või pooleli on haldus-, haridus- ja haiglareform. Ehitamata Tartu maantee ja Saaremaa sild. Laualt maas on arutelu võlakirjade üle, olgu riigi- või omavalitsuste tasemel, kuigi see looks rööbiti investeerimisele võimaluse ka kodanikel panustada hoiusel kasutult seisvaid eurosid Eesti kasvu.

Kui lähtuda loogikast, et kidumisel pumpa majandusse raha ja kuumenemisel keera kraanid kinni, oleme endiselt valel teel.

Õigemini, triivime laisalt hoovusega kaasa.