Nikolai Kultas lõi Tallinna eliitkohviku

Artikkel

Eesti värav maailma – pronksiajast digiajastusse

Ettevõtlik Eesti 100

Sajanditaguse ettevõtluse suurkujud

- Erilehed
- 21. veebruar 2018 kell 8:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nikolai Kultas lõi Tallinna eliitkohviku
Kultase kohvik oli uudne oma peegelseinte, purskkaevude ja Vabaduse väljakule avanevate maast laeni akende poolest. Eeskuju võttis Kultas Euroopa suurlinnadest.Foto: KristY Kultas-Ilinsky erakogu
Rakveres pagari peres sündinud Nikolai Kultas avas Vabaduse väljakul kohviku, mis jõudis tegutseda vaid kolm aastat, kuid on siiani legendaarne. Tänu Kultase perfektsionismile ja heale ärivaistule kujunes kohvikust linna visiitkaart.
Kultas oli osav mainekujundaja
Nikolai Kultas taipas hästi, kuidas oma uuele kohvikule tähelepanu püüda. Selle avamise puhul saatis ta välja 500 kutset kahele. Kutsutud olid seltskonnategelased, ettevõtjad ja intelligents. Aadressid otsis ta lihtsalt välja telefoniraamatust.
Oma mälestustes kirjeldab Kultas ka juhtumit 1938. aastast, mille ta enda kasuks pööras. Tol sügisel õmmeldi ettekandjatele vormiriietuseks hallikassinised villased kleidid. Kohviku alaline külaline, naiskodukaitse juht Mari Raamot oli kleite nähes leidnud, et tegu naiskodukaitse värvitooniga ja esitanud ultimaatumi – tehke uued kleidid või naiskodukaitse liikmed enam Kultasesse ei tule. Kultas kutsus seepeale kokku oma tuttavad ajakirjanikud, paludes neil teemast kirjutada. „Järgmisel päeval oligi ajalehtedes kirjutisi – kas kohviku ettekandjatel võivad olla sama värvi kleidid, kui on Naiskodukaitsel? Terve maa hakkas kihama, kõik olid huvitatud – missugused need kohviku Kultas ettekandjate kleidid on? Maalt hakkas tulema inimesi murdu. /…/ veel terve aasta läbi meelitas see kohale paljusid, isegi Petserist sõideti siia.“
Tartu kohvikupidaja Johannes Paabo kabinetti astub sisse tundmatu noormees. “Ma olen teie kohviku alaline külaline,” tutvustab ta end ja esitab siis küsimuse: “Miks te keedate kohvi nii, nagu ei peaks keetma? Kohvi tuleb ikka keeta üksikute klaaside kaupa, see annab kohvile rohkem aroomi.”
Paabo on üllatunud: “Kust te olete, et selle jutuga minu juurde tulete?” Noormees räägib, et õppis varem Brno tehnikaülikoolis, ent pidi perekondlikel põhjustel Eestisse naasma ja on nüüd tudeng Tartus. “Olen Brnos harjunud head kohvi jooma. Aga siin on teistsugune kohv – maitsevahe on olemas. Te peaksite hakkama ka nii valmistama, kuidas kohvi maitse parem tuleb.”
See noormees, kelles on piisavalt kuraasi, et tuntud ettevõtjat õpetama tulla, on Nikolai Kultas. Tema ema on hiljuti surnud ning et leinas isa allakäigutrepilt päästa, katkestab ta õpingud Tšehhoslovakkias, kolib isaga Tartusse ja astub siin ülikooli. Kondiitri pojana on ta aidanud isal Rakveres kohvikut käivitada ja Brnos on ta käinud praktikal kohvimasinaid tootvas vabrikus. Nii et kui ta Tartus kooli kõrvale tööd otsib, tekib tal mõte pakkuda mõnele kohvikupidajale välja, et ehitab tollele espressomasina.
Ärimees Paabol on selline masin tegelikult juba olemas, aga rikkis. Nikolai teeb selle koos oma isaga korda. Ja kui tal õnnestub veel töötada välja selline ubade segu, mis annab kohvile hea maitse ning paneb terve kohviku hästi lõhnama, otsustab ärimees noormehe tööle võtta. Siit saab alguse Nikolai Kultase karjäär kohvikuäris, mille kulminatsiooniks on Eesti esimese iseseisvusperioodi üks legendaarsemaid kohvikuid – kohvik Kultas.
Agnes ja Nikolai Kultas.Foto: KristY Kultas-Ilinsky erakogu
Eeskujud Pariisist
20. sajandi alguses sai kunstirahva igapäevaelu osaks tundide kaupa kohvikutes istumine ja omavahel uudiste ja uute ideede jagamine.
Viini ja Pariisi kohvikutest luges ja vaimustus ka eesti intelligents. Neist esimesena võttis euroopaliku kohvikukultuuri üle Tartu haritlaskond, kes kogunes Werneris. Tallinnas sai intelligentsi lemmikkohaks kohvik-restoran Linden. Seal käis koos ka Siuru kirjanduslik rühmitus.
Inimesi tõmbas kohvikusse, sest korterid olid tihtilugu kitsad ja külmad. Paremates kohvikutes tervitasid klienti aga avarad ja kaunilt sisustatud ruumid. Selle poolest tekitas elevust ka 1937. aastal avatud Nikolai Kultase kohvik.
Õigupoolest pidi Vabaduse platsil Majaomanikkude Panga majas avama kohviku Nikolai Kultase palganud Johannes Paabo, ent too kartis ärifookuse hajumist ja loobus. Kultas pani mängu oma säästud, võttis lisaks sõbralt laenu ning alustas oma äriga.
Ta on meenutanud, et konkurents oli tihe ning oli ka hoiatavaid näiteid pankrottidest. Seetõttu seadis ta eesmärgi rajada igas mõttes linna parim kohvik.
Brnos õppides oli Kultas näinud Praha ja Viini kohvikuid, mistõttu otsustas ta sõita kolmeks nädalaks Berliini ja Prantsusmaale, et paluda sealsetel kohvikupidajatel talle oma äri näidata. Tagasi Eestis, mõeldi koos tuttava kunstniku Peet Areniga välja kohviku sisekujundus, kus peegelseinad tõid avarust ja väikesed purskkaevud lisasid luksust.
Kondiitrimasinad tellis Kultas Saksamaalt ja esimeseks tegevusaastaks palkas peakondiitri kuulsate küpsetiste poolest tuntud Šveitsist. Peakondiiter töötas välja lausa 72 sorti torti, peale selle pakuti kooke, näiteks rummibaabasid. Kohvisegusid oli kokku 12 ja need telliti Soome mainekalt Pauligilt. Morsiklaasid tegi Lorupi klaasivabrik, kohvitassid dekoreeris Langebraun.
Ka teenindajate poolest oli kohvik ainulaadne – ettekandjad rääkisid kokku 12 võõrkeelt. “Kui kohvikusse tuli välismaalt külaline, siis šveitser tegi all juba kindlaks, kust ta on. Ettekandja, kes valdas vastavat keelt, tuli külalisele alla garderoobi vastu ja viis koos ärijuhiga lauda. Tellimus võeti vastu juba külastaja emakeeles,” on Kultas meenutanud.
Kultase äri jõudis tegutseda vaid kolm aastat, ent tõusis Tallinna esinduskohvikuks ja ettevõtja ise koos naise Agnesega seltskonnaelu täheks. Kultas alustas kohviku kõrvalt ka filmide importimist ja avas harukohviku, nn Väikese Kultase.
Kuldajastu lõpp
1940. aasta sügisel natsionaliseeris nõukogude võim äriettevõtted. Enamik ettevõtjaist küüditati 1941. aastal Venemaale. Nii juhtus ka Nikolai Kultase ja tema perega. Nende üleelamistest kuulis avalikkus perestroika ajal, kui Kultas andis Eesti Raadiole põhjaliku intervjuu.
Nõukogude ajal osa kohvikuid suleti, teised said ideoloogiliselt sobilikumad nimed, näiteks Kultas nimetati kohvik Moskvaks. Kohvilõhn, kaunid interjöörid ja vilgas seltsielu said edasi elada vaid kohvikuskäijate mälestustes.
Kasutatud allikadMall Jõgi (koostaja): Kultaste saaga, Tammerraamat, 2010Eesti Raadio intervjuu Nikolai Kultasega. Kuula siit: tinyurl.com/kultase-meenutused
Kadri BankImeline Ajalugu
Artiklid