Jõude ressursid Eestit jõukaks ei tee

Arutluses nenditi, et Eesti puidusektor on olnud väga edukas ning suutnud taasiseseisvumise järel ala tootlikkust oluliselt tõsta. Esmalt palgimüügist saadud raha on investeeritud, et toota kõrgema lisandväärtusega tooteid. Sektoris on aga endiselt hulk kasutamata võimalusi, mis Eesti jõukusesse panustada võiks. Milleks näiteks importida Venemaalt kütust, kui selle asemel võiks näiteks riigiasutuste kütmisel kasutada kohalikult toodetud puiduhaket või pelleteid, tõi Arula näiteks. Sellise "rumal impordi" asemel võiks toetada kohalikke tootjaid ja kohalikku majandust. Nafta ja gaasiga kütmine tuleb tema sõnul rahva jõukuse arvelt.

Oluline on seegi, milline on metsa kvaliteet, mis kasvab. Eesti kliimas, kus on head kasvutingimused kõrge kvaliteediga puidu tootmiseks, ei oleks mõttekas kasvatada energiapuitu. Seda peegeldab ka kasvava metsa kännuhind - energiapuul 6-8 eurot, palgimetsas 40-50 eurot.

Arutelus osalenud leidsid, et maamajanduse mõju Eesti majandusele on alahinnatud. See on tegelikult ressurss, millel on suur lisandväärtus. Ja tegemist ei ole sugugi "eilse päeva" majandusharuga - tulevikumaterjalide n.ö edetabelis on esikümnes kaks puidupõhist materjali - nanotselluloos ja puitplastikud, rääkis Udam, nentides, et Eestile tuleb kasuks Soome naabrus, kus aktiivselt nende tulevikumaterjalide arendamise ja kasutamisvõimaluste otsimisega tegeletakse.

Arula sõnul tuleks tõsta inimeste teadlikkust puidu kui materjali tulevikupotentsiaalist. "Puidu kasuks räägib see, et puidul on kõige väiksem ökoloogiline jalajälg," ütles ta. Ja tulu ei saa metsast üksnes metsa omanik vaid laiemalt kogu majandus. Arula sõnul tuleks Eestis metsa- ja põlluressursi kasutusest ja mittekasutusest rohkem rääkida ning avalikult arutelda ka Eesti maapõues olevate ressursside käiku laskmise võimaluste üle.