Majanduskriis või lihtsalt müra?

Kui viimane suur majanduskasvu revisjon üldse midagi muutma peaks, siis arusaama sellest, kui laiad on väikeriigi statistika usalduspiirid. Peaksime rohkem mõtlema sellele, kui palju on andmetes tegelikku infot ja kui palju juhuslikku müra.

Müra rolli otsustes illustreerib hästi 2013. aasta esimese kvartali sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvu kiirhinnang. Mais avaldatud halb uudis esimese kvartali kohta langetas toona börsi ja ettevõtjate kindlustunnet. Lühiajalisest statistikast indu saanud soovitasid võtta majanduspoliitikas uue kursi, mis ei olnud tingimata majanduskasvu soosiv.

Kas tõesti piisab paarist halvast uudisest, et usk majandussüsteemi kaoks? Uue hinnanguga korrigeeriti varasem sügav 1% langus kvartalivõrdluses kiireks 1,2% kasvuks, mis aasta baasile viiduna tähendab, et 3,9% langusest sai 4,9% kasv. Õhku jääb aga küsimus, et kui suur negatiivne mõju oli tookordsel reaktsioonil edasisele arengule.

Halbade uudiste võimendumise vältimiseks ja läbipaistvuse suurendamiseks võiks statistikaamet avaldada koos SKPga ka selle usalduspiirid, toetudes näiteks minevikus antud hinnangute revisjonidele. See võimaldaks paremini hinnata, kui suurt kaalu tuleks otsuste langetamisel SKP kasvule anda. Statistikaamet avaldab juba mitme näitaja usaldusvahemikke, ehkki avalikus kommunikatsioonis ei pöörata sellele kuigivõrd tähelepanu.

Avaldatud andmetele tuginedes on statistika usalduspiirid väga laiad ning valitseb oht, et tegelike signaalide asemel kujundab majandusnäitajate dünaamikat müra. Näiteks tööpuudus jäi selle aasta teises kvartalis 95% tõenäosusega 5,9% ja 7,9% vahele. Ei tundugi väga hull, aga arvuliselt on nende kahe määra vahe siiski umbes 15 000 inimest. Kui palju erineksid nende kahe määra põhjal antud poliitilised soovitused? Kõige ohtlikumad ongi sellised hinnangud, mis on usutavas suurusjärgus, kuid annavad tegelikust olukorrast moonutatud pildi.

Detailsete näitajate puhul on olukord veel jaburam ja nende tõlgendamisest oleks mõistlik üldse loobuda. Finantssektori hõive kahanes statistikaameti andmetel esimeses kvartalis ligi 28% – kas kõlab usutavalt? Kui näitaja täpsus on sisuliselt ±40%, siis pole vahet, kas selle kasv on –5% või +5%. Sama kehtib ka paljude sotsiaalsete näitajate, näiteks noorte tööpuuduse kohta.

Paljusid majandusšokke, millest avalikkuses tihti räägitakse, ei saa statistikast tegelikult välja lugeda, sest nende võimalik mõju on näitaja täpsusest väiksem. Kui kolmandas kvartalis peaks hõive langema ja keegi seostab seda peamiselt Venemaa sanktsioonidega, tuleks sellesse suhtuda ettevaatusega. Hõive usaldusvahemik on ligikaudu ±3%. Venemaa sanktsioonide (mudelite abil hinnatud) mõju Eesti majandusnäitajatele on suurusjärgu võrra väiksem.

Laiu usalduspiire ja statistika ebatäpsust ei maksa häbeneda. Süüdistamise asemel tuleb statistikaametit julgustada andmeid sagedamini revideerima. Mida detailsemad on andmed ja mida kiiremini me neid tahame, seda vähem neid tegelikult usaldada saab. Aja jooksul andmeallikaid täiendatakse ja see võimaldab varasemaid hinnanguid ümber teha. Mida varem vead parandatakse, seda parem.

Eesti-suguse väikese majanduse puhul on lühiajalise statistika vähene täpsus peamiselt matemaatiline paratamatus ja selle parandamine on kohutavalt kallis. Juhusliku valimi pealt arvutatud keskmise hinnangu täpsuse tõstmiseks poole võrra tuleks valimi mahtu neljakordistada. Seetõttu on aastane statistika poole täpsem kui kvartali oma. Valimi mitmekordistamine tähendaks suuremat rahalist kulu, aga ka märkimisväärset ajakulu erasektorile, mis oleks sunnitud ankeete täitma.

Teistest veidi erinev valdkond on SKP, mille kasvu hinnangut on minevikus pigem ülespoole korrigeeritud. See näitab, et tehtud vead on süstemaatilised ja kiirhinnangute parandamisel on arenguruumi.

Tulevikus aitab müra vähendada üha laialdasem üleminek registritele. Sellel on omad miinused: registrite kasutamine piirab privaatsust ja koondab suure hulga andmeid ühte kohta. Siiski aitab see vältida dubleerimist ja mis veelgi olulisem, saada majanduse seisust märksa paremat ülevaadet ja teha teadlikumaid otsuseid.

Lühiajaline statistika ei ole kasutu, aga selle tõlgendajad peavad rohkem pingutama. Isiklikke hinnanguid majanduse olukorrale saab parandada laiema komplekti näitajate kasutamisega. Kui SKP väheneb, aga tööstustoodang, jaemüük, kindlustunne ja väliskaubandus on samal ajal tugevad, on langust raske uskuda.

Eesti näitajate kõrval on kasulik heita pilk ka Läti ja Leedu statistikale ning mõnele Põhjamaade näitajale. Eesti majandus sarnaneb Läti ja Leedu omaga, mistõttu võiks arvata, et ka meie areng on sarnane. Kui me ei suuda hästi põhjendada, miks Läti või Leedu majandus Eestist kiiremini kasvab, siis kas peaksime seda üldse uskuma?