Tallinn upub bürokraatiasse

Praegusel ajal menetletakse projekti esmalt minimaalselt kuu aega, siis tulevad esimesed märkused. Pärast nende täitmist vaatab linnavalitsus jälle projekti kuu aega ja lisab uued märkused. Ja nii mitu korda. Võib õnnelik olla, kui protsess ei satu suvisele puhkusteajale, sest siis pikenevad kõik tähtajad automaatselt veel paari nädala võrra. Projekteerija muudkui parandab ja kohendab ja ootab... Tellija koos temaga. Arendus viibib, raha ei liigu, linnaareng pidurdub.

Vastuvõetamatuks on kujunenud ametnike sekkumine arhitektuurilahendustesse. Projekt peab kindlasti vastama detailplaneeringule ning olema esitatud seaduses ettenähtud vormis, selles pole küsimust. Kuid linnaametnikul ei tohiks olla õigust dikteerida arhitektile katuseuugi lahendust, nõuda ühelt poolt liiga moodsate detailide eemaldamist ja teisalt jälle liiga vanamoodsa värvitooni muutmist.

Need on konkreetse arhitekti loomingulised otsused, millesse teistel pole õigust oma maitse-eelistustest lähtuvalt sekkuda.

Selline õpetav-nõudev suhtumine linnaametniku poolt on arhitektile üpris solvav. Nagu ka usaldamatus, mis kumab läbi näiteks nõudest lisada eelprojekti kausta uste ja akende spetsifikatsioonid.

Tundub, nagu oleks ametnikel tööd vähe: lisamaterjali nõudmine ja kaustade mitmekordne loksutamine edasi-tagasi tähendavad ametniku jaoks mitmekordset töömahtu. Kusjuures töö kvaliteet sellest ei tõuse. Üks ametnik nõuab avatäidete jooniste lisamist, teine jälle vundamendijooniste eemaldamist, ühe projekti puhul piisab sellest, kui projektil on maja naaberkinnistu ühistu juhatuse allkiri, teisel päeval on vaja kõikide korteriomanike allkirju.

Nii mõnelegi arhitektuuritellijale, kes satub menetluslehte lugema, võib jääda mulje arhitektist kui väga saamatust tegelasest, kes ei tea, mida ehitusloa saamiseks on vaja teha.

Arhitektid kirjutamata reeglitega kimpus. Arhitektil võib küll olla seljataga mitmekümneaastane projekteerimiskogemus, tema jooniste järgi võib olla valminud kümneid maju, ta võib olla pälvinud rohkelt auhindu oma loomingu eest, olla hinnatud arhitektuuriõppejõud, aga Tallinna linnaplaneerimise ametiga suhtlemisel suhtutakse temasse ikka, nagu oleks tegemist saamatu kooliõpilasega.

Kuskil on mingid kirjutamata muutuvad reeglid, mille täitmist projekteerijalt oodatakse. Vahel on detailplaneering ülim, mille arhitektuurinõuetest, isegi kui need on arulagedad, ei saa mööda vaadata, teinekord on olulisem ametniku isiklik nägemus konkreetsest majast ja kohast.