Arhitektidel ja ametnikel raske ühist keelt leida

Armin Valteri projekteeritud eramu Tallinnas Kakumäel.  Foto: Meeli Küttim

Oma erialase töö kõrval tuleb arhitektidel järjest enam aega pühendada ka juriidilistele, ja mis veel kurnavam, bürokraatlikele küsimustele.

“Tugev arhitekt kuulab ära tellija soovid, kuid oskab omalt poolt lisada asju, millele tellija pole veel mõelnud või osanud neid soovidagi. Tähtis on oskus kujutada ennast tellija rolli, umbes samamoodi, nagu näitleja peab hea esituse tarvis rolli sisse elama,” märgib volitatud arhitekt Armin Valter 13. märtsil ilmunud Äripäeva erilehes Oma Maja.

Paraku on tellija soovile keskendumine muutunud järjest keerulisemaks, sest juriidilised ning eriti asjatud bürokraatlikud takistused ähvardavad hoonete planeerijate väärtusliku aja- ja jõuvaru järjest enam röövida. Seda eriti pealinnas Tallinnas.

“Reeglina on nii, et mida väiksem omavalitsus, seda lihtsam asjaajamine. Väikesed kohad on huvitatud, et nende piirkonnas midagi toimuks. Mida suuremaks läheb omavalitsus, seda tugevamad pidurid peale pannakse. Kogu süsteemi krooniks on loomulikult Tallinn,” tunnistab ebameeldivat tõde Armin Valter ning ka paljud tema kolleegid on erinevates vestlustes ja ettekannetes sama probleemi tõstatanud korduvalt.

Unustatakse omavalitsuse töö tegelik eesmärk

Toomas Paaver, arhitekt

Kuressaares linnaarhitektina ja siseministeeriumis planeeringute osakonna nõunikuna töötanud arhitekt Toomas Paaver näeb Tallinna asjaajamistes põhimõttelist vastuolu hea tava ja haldusmenetluse seaduse sisuga.

Kogemus näitab, et paljud ametnikud on keskendunud pisiasjades norimisele, millest ei ole kellelegi kasu. Unustatakse omavalitsuse töö tegelik eesmärk, milleks peaks olema elanikele kvaliteetse elukeskkonna ja avaliku ruumi hoidmine ja arendamine.

Suurtel projektidel roheline tee. Mõnikord lähevad liigsuured ja avaliku ruumi suhtes hoolimatud planeeringud või projektid ametist läbi vägagi kergesti, seda isegi hoolimata juriidilisest ebakorrektsusest. Samal ajal väikesed arendajad vaevlevad kasutu bürokraatiaga.

Töö sisuline mõte ebaselge. Tallinna üldisem probleem algab sellest, et linnaplaneerimise ameti ametnikud täidavad igaüks väikest tehnilist funktsiooni. Sageli pole nad oma töö sisulisest mõttest teadlikud ega pole kordagi käinud selles kohas, kus asub menetletav objekt. Kogemus näitab, et linnaosade töö on planeerimisametist efektiivsem, kohatundlikum ja bürokraatiavabam. See ongi loogiline, sest Tallinn moodustab 1/3 riigist, olles suurusjärguliselt võrreldav riigiga, mitte kohalike omavalitsustega. Riik saaks tahtmise korral luua süsteemi, kus Tallinnas moodustaksid kohaliku omavalitsuse näiteks linnaosad või isegi asumid. Kui luua selline süsteem, siis see tähendaks muidugi, et Tallinna kui terviku küsimustega peab hakkama töötama riik ise, mida ta praegu ei tee.

Avaliku ruumiga ei tööta keegi. Arhitekti vabadusse sekkutakse liialt seetõttu, et ametnike töö käib vale asjaga. Avaliku sektori arhitektid ei peaks keskenduma hoonetele, vaid rohkem avalikule ruumile. Hoonetel on arhitekt olemas, aga avalikel ruumidel tavaliselt ei ole. Kui tegeleda vale teemaga, siis tulebki välja, et avaliku ruumiga ei tööta keegi ja hoonete projekteerimises vohab bürokraatia.

Bürokraatiamasinasse loobitakse sütt

Probleemide kogumi üldtulemuseks on see, et isegi lihtsate ehituslubade menetlusprotsessid venivad.

Kui veel kümmekond aastat tagasi võttis ehitusloa taotlemine keskmiselt kuu või kaks, siis nüüd kurdavad asjaosalised, et menetlemisel olevaid ehitusprojekte saadavad Tallinna linnaplaneerimise ametnikud korduvalt tagasi ning iga uue paranduse menetlemiseks kulub jällegi vähemalt kuu. Üha uusi tekkivaid nõudeid ei ole parimagi tahtmise korral võimalik ette näha.

“Sellest tulenebki situatsioon, et vormistades projekt korrektselt lähtudes ehitusseadusest, tuleb projekt linnaplaneerimise ametist tagasi märkuste ja lisanõudmistega, mida polnud võimalik ette näha. Tellijale on arhitektil mõnikord päris ebameeldiv seletada, miks ta ei suuda teha projekti, kus vead puuduksid, nii jääb arhitektist ebakompetentne mulje. Paradoks on selles, et üritades iga projektiga minna detailsemaks ja põhjalikumaks, kipub tulema aina rohkem märkuseid ja lisanõudeid. Justkui loobiks sütt bürokraatiakatlasse,” jutustab Valter.

Tallinna linnaplaneerimise ameti esindaja julgeb vastava palve peale märkida, et keskmise eramaja ehitusprojekt peaks Tallinna linnas saama ehitusloa kolme kuuga. “Eeldusel, et taotleja ei ole naabritega riidu läinud ja projekti koostamisel järgitakse selleks esitatud tingimusi ja õigusakte,” sõnastab ameti juhataja Anu-Hallik Jürgenstein. “Ehitusseadusest tulenevalt on ehitusprojekti koostamise aluseks olenevalt olukorrast kas projekteerimistingimused või detailplaneering,” märgib Jürgenstein.

Kuivõrd fikseeritud on nõuded ehitusprojektile

Jürgenstein rõhutab ka vormistamise tähtsust, kinnitades, et ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti minimaalse mahu ja vormistamise nõuded on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega nr 67 “Nõuded ehitusprojektile”. “Paraku näitab ameti praktika, et juhist ei järgita ning iga ehitusprojekt komplekteeritakse vastavalt selle koostaja äranägemisele, mis omakorda raskendab projekti ülevaatajal sellest vajaliku info leidmist.”

Arhitektide praktika näitab aga midagi muud – eri ametnikud jagavad erinevaid, kohati isegi vastuolulisi nõudeid. “Olen saanud eramu projekti tagasi märkusega, et esitada korruste plaanid suuremas mõõtkavas ja kõikide mõõtudega, mille kohta eelprojekti staadiumis nõuded tegelikult puuduvad. Huvitav oleks teada, mida ametnik selle infoga edasi teeb ning kuidas see mõjutab ehitusloa menetlemise protsessi. See on müstika,” ütleb Valter.

Varasemates kirjutistes on nii Valter kui ka tema kolleeg Madis Eek märkinud, et üks ametnik võib Talllinnas lähtuda rangelt detailplaneeringust, teine tundub vaid et oma maitsest. Üks nõuab avatäidetejooniste lisamist, teine vundamendijooniste eemaldamist.

Linnaplaneerimise ameti vastus on siin ühene: “Julgen väita, et kui ehitusprojekti koostamisel järgitakse eelnimetatud projekti koostamise aluseks olevaid dokumente ning nendes esitatud tingimusi, ei jagata erinevate ametnike poolt erinevaid nõudeid, kuna ametnike nõuded lähtuvad samuti eeltoodust,” sõnastab Jürgenstein.

Tartu tõmbab järele

Armin Valter, arhitekt

Tallinna linna projektide menetlemise aeglus ja bürokraatia on arhitektide ringkonnas juba kõigile teada probleem ning kindlasti teavad seda ka paljud väljastpoolt seda ringkonda.Hiljutine kogemus Tartu linnaga näitab aga, et teised suuremad linnad tõmbavad järele. Tartus Karlovas läks puukuurile ehitusloa saamisega kokku umbes 10 kuud.

Linnaosa arhitekti otsustusõigus jääb segaseks

Probleemi üks põhjus on ka tihti välja lööv vastuolu linna eri tasandite ametkondade vahel. Kuigi konkreetsete piirkondade hoonestus- ja ehitustingimused pannakse Tallinnas paika üld- ja teemaplaneeringutes, mille väljatöötamises osalevad kõik linna ametid, linnaosavalitsused koos halduskogudega, jääb linnaosa kui kohaliku kogukonna hääl praktikas endiselt liiga nõrgaks.

“Linnaplaneerimise ameti linnaosades töötavad ametnikud (arhitektid) kurdavad, et tööd on nii palju ja see on põhjus, miks ei suudeta kinni pidada menetlemise tähtaegadest. Samal ajal on linnaosades kohapeal arhitektid, kellega projekti kooskõlastamist nõuab ka amet, seda küll kaootiliselt. Samal ajal ei ole linnaosa arhitekti kooskõlastusel linnaplaneerimise ameti silmis erilist kaalu. Saades linnaosa arhitektilt kooskõlastuse, et antud lahendus sobib antud piirkonda, võib linnaplaneerimise amet selle ikkagi tagasi lükata. Ei saa aru, miks on vaja selliseid samme, tekitades endale veel tööd juurde,” pahandab Valter.

“Kui linnaplaneerimise amet mõnel juhul on olnud teisel seisukohal kui linnaosa, siis on amet esitanud linnaosale oma põhjendused ning palunud linnaosalt uut seisukohta. Ilma linnaosa positiivse seisukohata reeglina positiivset otsust ei tule,” kinnitab Jürgenstein ameti seisukohti ja märgib juurde, et järjest rohkem linnaosa arhitekte osaleb ka linnaplaneerimise ameti komisjonide töös.

Siiski teeb Valter ettepaneku, mis võiks bürokraatiat ja halduskoormust juba puhtalt loogiliselt võttes vähendada: “Olukorra parandamiseks ja ametnike töökoormuse vähendamiseks tuleks anda linnaosaarhitektidele laiemad volitused.”

Kui vaba on arhitekt

Küsimus on ka selles, kuivõrd usaldatakse arhitektile antud diplomit ning kutsetunnistust. “Üks asi, mis väga tihti arhitektidele arusaamatuks jääb ning vastuseisu tekitab, on see, et linnaplaneerimise ametis hakatakse dikteerima otseselt autorile kuuluvaid otsuseid. Sellised küsimused, nagu milline akna jaotus või asukoht seinas on ilus või milline värvikombinatsioon sobib naabermajaga, peaksid olema arhitekti pärusmaa,” märgib Armin Valter ja lisab, et jättes kõrvale kõik ametnike nõudmised paberite, ankeetide ja avalduste korrektse esitamise ja vormistamise kohta, ei tohiks ametnikud sekkuda arhitekti loomingusse.

Linnaplaneerimise ameti seisukohalt ei ole arhitekt aga paratamatult loominguliselt täiesti vaba, eksisteerib palju piiranguid ja norme, planeeringutega määratud reegleid. “Vanalinna või miljööväärtuslikku piirkonda ei saa arusaadavalt ehitada ainuüksi arhitekti nägemuse järgi mingit hoonet, mis avardab järjekordselt kunsti piire. Tihtipeale soovitakse saavutada tähelepanu ja välja paista sellega, et tahetakse luua midagi erilist,” märgib Jürgenstein kriitiliselt.

“Alati on erandlikke juhtumeid, kus võib vaielda sekkumise vajalikkuse üle, kuid see ei tohiks olla levinud praktika, et arhitekt järgib kõiki nõudmisi detailplaneeringus või projekteerimistingimustes, aga ei saa ikkagi kindel olla lahenduse sobivuses ameti silmis. Nimesid nimetamata võib öelda, et mitmed ametnikud, kes kipuvad projekte välimusele põhinedes tagasi lükkama, pole oma teadliku elu jooksul ühtegi silmapaistvat hoonet projekteerinud,” põrutab Valter vastu. “Arhitekti, kes on vastava kvalifikatsiooniga, tuleks suhtuda kui oma ala valdavasse spetsialisti ja teda rohkem usaldada.”

Hetkel kuum