Elamiskõlbmatu Eesti

„Kujutlegem, et kuue aasta pärast veebruaris kirjutavad Tesla elektriauto leiutaja Elon Musk, režissöör Quentin Tarantino ning Jaapani kirjanik Haruki Murakami Eesti presidendi Facebooki seinale õnnesoovid vabariigi aastapäevaks,“ alustas e-residentsuse eestvedaja, asekantsler Taavi Kotka oma kirjatükki Memokraadis.

“Kuigi ma ei ela Eestis, ja peamiselt olen ma siiski jaapanlane, tunnen ma juba mitu aastat, et Eesti on natuke minu maa ka,” kirjutaks Kotka unelmas Murakami, kellel olevat Eestis investeerimiskonto ning kes kasutab sarnaselt sadade tuhandete teiste inimestega rahvusvaheliseks asjaajamiseks Eesti riigi antud digitaalset identiteeti. Ilus, kas pole?

Kirjatükk ilmus oktoobris vaid nädalapäevad enne seda, kui vabariigi minister Jürgen soovitas sealsamas Facebookis Eestis sündinud Eesti kodanikul Jevgenil, aga ühtlasi kaudselt ka Andreil, Konstantinil, Marinal ja Marial oma ütlustega ettevaatlik olla. Lihtsalt seepärast, et nad on sisserändajate lapsed. Nii jääb sõnumina kõlama, et e-resident on etem. Welcome to E-stonia!

Aga see kakofoonia pole kindlasti peamine. Oluline on sisu, eks? Nii on iseenesest igati loogiline, et kui klient sinu juurde teenust (residentsust) tarbima ei tule või koguni lahkub, lähed ise talle järele seda pakkuma. Sellest vaatevinklist on e-residentsus enam kui mugav. Arvestades, et e-residendiks saab järgmisel aastal ka välisesinduse kaudu, puudub huvilisel isegi vajadus üldse kunagi Eestisse oma jalga tõsta. Sõnaga, cool, nagu põhjendasid tuhanded huvilised, miks nad end e-residentsuse saamiseks eelnevalt kirja panid.

Ühtlasi meenutab e-resident olemuselt puuki. Ta küll kasutab Eestis ja eestlaste loodud hüvesid, et saada isiklikku kasu, kuid ei ole kohustust ega vajadust midagi tagasi anda. Miks peakski? Kotka kirjeldas Eesti panust kenasti eelviidatud kirjatükis ise. „Justiitsministeerium teeks koostöös eksportööride ja start-up-liidrite klubiga uue äriseadustiku, siseministeerium tagaks julgeoleku, rahandusministeerium mõtleks välja e-residentide jaoks motiveeriva maksupoliitika, ettevõtjad looksid uusi teenuseid, kultuuriinimesed aitaksid jutustada lugu jne.“

Aga mitte ainult. Siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort hoiatas „Aktuaalses kaameras“, et see tähendaks koormuse kasvu Eesti infosüsteemidele. Samuti lisatööd ka küberpolitseile, prokuröridele ja kohtutele. Ilmselt ka maksuametile – peaminister Taavi Rõivas tõi ise riigikogus eeskujuks e-teenuste osutamisel Šveitsi, Luksemburgi ja Delaware'i osariigi oma niššides. Vildakad näited samal ajal kohalikult ettevõtjalt igat maksusenti pitsitava riigi juhilt. On ju Šveits, Luksemburg ja Delaware'i osariik olnud kohad, mille kaudu on rehepapp saanud aastakümneid maksud kusagil mujal maksmata jätta. Kas siis skeemitades või lihtsalt salatsedes.

Riikliku iduprojekti lootus on, et liites e-residendid E-estiga, pudeneb midagi ka meile. Et inimesed, kes pole kunagi Eestis käinud, võiksid sellest maast hoolida. Siia oma aega, raha ja armastust jagada. Olgu. Võib-olla tõesti.

Põhimõtteliselt ei erine e-residentsus tavalisest elamisloast ning sellest on võimalik ka reaalselt kasu lõigata. Näiteks Lätti on elamisluba soovivad 8000 väliskodanikku paigutanud otse vähemalt 700 miljonit eurot. Lisaks peavad nad igal aastal teatud aja Lätis veetma. Ka Eesti on saanud elamislubade jagamisest kasu, kuid pärast elamislubade skandaali pole sisserändajate meelitamine enam hea toon. Torkab silma hoopis nii taotluste kui ka antud elamislubade iga-aastane vähenemine. Leitud lahendus on geniaalne ja virtuaalne: uued elanikud võiks jääda eemale, mida kaugemale, seda parem. Aga erinevalt elamisloast jagatakse e-residentsust tasuta. Miks?

Paljuski meenutab e-residentsus kosmosevallutust. Kui koduplaneet Eesti, kuhu keegi tulla ei taha ning kust pigem lahkutakse, on muutunud elamiskõlbmatuks, tuleb elu otsida mujalt. Tülikad küsimused, miks me just siia jõudsime ja mis meid siit ära viib, saab maha jätta.

Kõigile kitsaskohtadele vaatamata ongi e-residentsus kahtlemata särav ja uuenduslik idee, millel on e-potents muuta maailma. Mitte ainult inimeste, vaid ka riikide ja sellega kaasnevate seaduste, maksude ja julgeoleku olemust. „See on väike samm eestlasele, kuid suur hüpe kogu inimkonnale!“ võiks idee eestvedajad parafraseerida esimese inimesena kuule maandunud Neil Armstrongi.

Nii inimeste kui ka riikide puhul ei saa tulevikus määravaks mitte reaalse, vaid virtuaalse konto mälumaht, asukoht ja turvalisus. Tekib eeldus, et hägustuvad ja kaovad piirid nii riikide kui ka inimeste, aga ühtlasi kultuuride vahel. Eestil on võimalus saada selle muundumise pioneeriks, eestvedajaks.

Visioon näebki ette, et kümne aasta pärast võiks üle maailma olla 10 miljonit e- ehk serverieestlast. Neist heal juhul miljon elab endiselt veel siin.