Ettevõtja, ulata pagulasele käsi!

Soome peaminister Juha Sipilä annab oma maja asüülitaotlejatele peavarjuks. Soome Panga peadirektor Erkki Liikanen annetab oma palga, 10 000 eurot Punase Risti kaudu pagulaste aitamiseks. Eesti poliitikute sõnum pagulaste vastuvõtmise teema kerkimisest peale on olnud: peaasi, et meil selles asjas mingeid kohustuslikke kvoote ei oleks.

Äripäeva meelest võiksid ettevõtjad pagulastesse suhtumise asjus positiivse eeskuju andmise enda peale võtta ja avalikult teada anda, mida nemad on valmis nende aitamiseks tegema.

Võimalusi on palju. Muidugi vajavad tulijad kõigepealt peavarju ja sisseelamiseks tuge ja siin on selgesti ka riigil oma roll. See, mida ettevõtja saab pakkuda, on eelkõige töö. Nii ettevõtja kui ka riigi huvides on see, et tulijate kohanemine käiks võimalikult valutult – ning töö leidmine on siinkohal võtmetähtsusega. Paljudes sektorites on tööjõupuudus ning just neis sektorites tegutsejaid võiksid teada anda, missugune on nende võimalus ja vajadus pagulasi palgata – ning missuguste oskuste inimesi nad vajavad. Oluline on tulijate oskusi parimal viisil kasutada.

Põhiline ja otsustav on aga teada anda, et me suhtume tulijaisse inimliku arusaamisega ning teeme kõik, et nad tunneksid ennast turvaliselt. Debati keskpunkt ei peaks mitte paiknema küsimuses, mitu inimest me vastu võtame, vaid selles, kuidas me seda teeme.

Vao pagulaskeskuse süütamisega on tekkinud uus, plahvatusohtlik olukord, mis näiteks veebiväljaannetes on juba viinud pagulasteteemaliste lugude kommentaariumi sulgemiseni. Tundub, et kaugeltki mitte kõik inimesed ei mõista, mida oleks see tähendanud Eesti riigi ajaloolisele saatusele, kui Vaos ööund maganud inimesed oleksid sisse põlenud. Eesti oleks maailmas otsa ette saanud metsalise märgi, mille mahapesemiseks kulunuks aastakümneid – kui selline märk üldse ongi mahapestav.

Avatud meelega inimeste ahastus ja häbi toimunu pärast näitab, missuguse õnnetuse äärel me seisime. Vihakõnelejad on vajutamas rasket, kurba, valusat pitserit kogu Eesti peale. Selle häbimärgi hajutamiseks on tarvis veel palju rohkem häid algatusi, kui seda oli äsjane maratonkontsert Sõbralik Eesti.

Arusaadavasti eeldab pagulaste palkamine ettevõtjalt ka lisatööd. Ehkki keeleõppe eest hoolitseb riik, on igati soovitatav, kui ka ettevõtja siintuge pakuks ja lisavõimalusi looks. Keeleoskuse omandamisele aitab töökoha olemasolu juba iseenesest tublisti kaasa, ent ka vastupidi: mida kiiremini tulija keeleoskus areneb, seda kergemini läheb sisseelamine esialgu võõrasse kultuurikeskkonda; seda paremaid töötulemusi on põhjust oodata.

Mõistagi on Eesti sõbralikuks muutmisel oma roll ka poliitikutel, parteidel. Seni on seda rolli kehvalt täidetud. Tahtes või tahtmata on kaudselt edastatud peamiselt sõnumit, et me ei taha tulijaid – kuidas teisiti mõista vastuvõetavate arvu tegemist põhiküsimuseks. Reaktsioonid Vao süütamisele pidi president erakondadelt välja nõudma. Need omakorda paljastasid EKRE tegeliku näo kõigile, kellel veel seni illusioone võis olla – ning sama võib öelda IRLi kohta.

Lõpuks on ju igaühel võimalik teada anda, mida ta tahaks pagulaste aitamisel ise teha: kes annetab, kes pakub end tugiisikuks, juba leidub neidki, kes on valmis peavarju pakkuma. Kujundades kodu tulijale, kujundame kodu ju eelkõige endale.