Aruandluse kahvel

Euroopa Kohus pani sel suvel Eesti ettevõtjad kahvlisse, mille ühe haru otsas on otsus jätta rahuldamata Eesti kaebus uue raamatupidamisdirektiivi kohta. Lühidalt tähendab see, et mikro- ja väikeettevõtted ehk 99% Eesti ettevõtetest saavad tulevikus riigiga suheldes hakkama märksa pealiskaudsema aruandluse esitamisega. Probleem tekib sellest, et iseenesest ei ole riigil neid aruandeid eriti vaja.

Vaja läheb neid hoopis partneritel, kes on kliendid, tarnijad ning pangad. Sellest tulebki kahvli teine haru. Samaaegselt aruandlusnõuete lihtsustamisega karmistuvad nõuded selle kohta, kui põhjalikult peavad pangad oma kliente tundma.

Riik püüdis õigustada ja kaitsta e-äriregistrisse tehtud investeeringuid ja hoida aruandluskohustust universaalsena. Nüüd suunatakse aruandluse detailsuse ja läbipaistvuse reguleerimine suurel määral turuosaliste endi õlule. „Tunne oma klienti“ nõue laieneb ka finantsaruandlusele, mistõttu ei saa pangad tulevikus rahulduda riigi andmebaasidesse esitatava aruandluse detailsusega, mis omakorda toob ettevõtjatele juurde täiendavat aruandluskoormust.

Tulude suurendamisele ja kulude vähendamisele keskendunud ettevõtjal tekib õigustatud küsimus, miks selle aruandlusega üldse vaeva näha. Vastus on lihtne. Kasv ja efektiivsus eeldavad investeeringuid, mis vajavad finantseerimist. Viimaseks on tihtipeale vaja ka panga panust.

Krediidisuhe põhineb usaldusel ja kreeditoril on vaja andmeid veendumaks vastaspoole usaldusväärsuses. Nii tehniliselt kui ka sisuliselt korrektne aruanne on hea visiitkaart selle mulje loomiseks. Lisaks tekib sisuka aruande lugejal vähem küsimusi, mistõttu on otsustusprotsess kiirem, aidates kokku hoida kõigi asjaosaliste aega.

Isegi kui inimene analüüsiprotsessist kõrvaldada, siis ka automaatsed riski- ja otsustusmudelid kasutavad sisendina neidsamu aruandeid. Mida täpsemad on algandmed, seda õiglasem on riskiskoor ja paremad sisuka taotleja šansid vajalikku finantstuge saada.

Kahvlitel on lisaks harudele ka vars, mis neid seob. Lihtsustatud aruannete ja pankadele esitatavate nõuete puhul on selleks varreks tegelikud vajadused. Nõuded ettevõtjate aruannetele ja pankade teadmistele oma klientide kohta ei tohi liiga palju kaugeneda ei teineteisest ega tegelikust elust.

Reegleid võib kehtestada igasuguseid, kuid lõpuks taandub kõik nende järgimise sisukusele. Ka praegu peavad aruanded vastama seadustele ja raamatupidamistoimkonna juhenditele. Tegelikkuses ei ole see sugugi alati nii.

Pahatihti kiputakse unustama, et varade väärtust tuleb testida või et konsolideerimisgrupi aruanded tuleb konsolideerida. Küsimärke tekitab ka olukord, kus on teada, et ettevõttel on pangalaenud, aga aruandes puudub intressikulu või siis ei ole majandusaasta aruandes sõnagi ettevõtte bilansivälistest kohustustest.

Viimastel aastatel on sagenenud juhud, kus aruandele on saadud audiitori heakskiit, kuid juhtkond isegi ei varja asjaolu, et aastaaruanne ei vasta seadusele või heale tavale: kas ei ole kinnisvarainvesteering kajastatud õiglases väärtuses, ei ole aruanne nõuetekohaselt konsolideeritud vms.

Veelgi keerulisem on aruande sisukuse mõõtmine. Nii nagu praegu, ei ole ka uuest direktiivist tulenevate leebemate nõuete kehtimahakkamisel ettevõtetel keelatud esitada sisukamaid aruandeid. Ühekordne väike lisapingutus võib hiljem osutuda kasulikuks investeeringuks, kui ühte ja sama teemat ei pea erinevatele partneritele ikka ja jälle selgitama. Ettevõtja, ära songi sullle antud kahvliga niisama arutult, kasuta seda otstarbekalt. Hoia oma finantsarvestus korras.

Tegevusaruanne on suurepärane koht oma ettevõtet ja möödunud majandusaastat koostööpartneritele tutvustada. Ometigi kirjutatakse see sageli väga lakooniline.Iga sündmuse, tehingu või kande, mis mõjutab olulisel määral ettevõtte finantstulemit või bilanssi, soovitame tegevusaruandes või vastavas lisas lühidalt lahti kirjutada. Siia alla kuuluvad nt ühekordsed tehingud nagu suurema põhivara või osaluse müük, tulekahjud või vargused. Samuti loodavad analüütikud aruandest leida juhtkonna hinnangut potentsiaalsete sündmuste toimumise tõenäosuse kohta. Olulisuse printsiip on oluline.Nõuete kajastamisel on soovitatav eraldi välja tuua laenunõuded (sh nõuded omanike ja teiste seotud osapoolte vastu) koos intressimäärade, tagatiste ja vajadusel ka muude oluliste tingimustega. Sageli puudub igasugune info ostjatelt laekumata nõuete kvaliteedi kohta (nt ületähtaegsed nõuded).Firmaväärtuse kaetuse test tuleks esitada detailsuses, mis võimaldaks lugejal veenduda, et eeldused testi läbiviimiseks on realistlikud. Sageli see test puudub üldse või on selle aluseks olev informatsioon esitatud puudulikult.Laenude ja liisingutega krediidiasutustelt olulisi probleeme ei ole, kuid pank soovib aruandes näha infot ka muude kohustuste kohta: kreeditor, intressimäär, tagatis, tähtaeg jms.Esita detailsemat informatsioon dotatsioonide ja sihtfinantseerimise kohta, lisa andmed summade, tingimuste jms kohta.