Miks eestlane vaene on

Eesti juhid on küll õppinud rääkima tulemusele keskendumisest ja rõhutavad nagu üks mees, et nende ettevõttes tagumikutunde ei loeta, aga päriselt jälgivad nad enamasti hoolega, mis kellast mis kellani keegi tööl on ja kas ta ikka tulemuse saavutamiseks ka vaeva näeb. Kui keegi saab käsiloleva projektiga enne tähtaega edukalt maha, siis kratsib juht kukalt ja leiab, et see oligi üks lihtne ülesanne ning sellelt inimeselt tuleks nõuda rohkem. Näiliselt kergelt ja kiirelt sündinu on igal juhul kahtlane ja küsitav. Sellest on tabavalt kirjutanud Raimo Ülavere.

Miks see nii on? Sajanditepikkune raske töö on ilmselt liiga lihtne vastus, sest ränka füüsilist tööd on pidanud tegema kõik rahvad, olgu nad olnud eelkõige kütid või maaraadajad. Millegipärast on aga veendumus, et töö peabki raske olema, meile sajandite jooksul nii sügavalt verre imbunud ja omaette väärtuseks saanud, et sellest loobumine näib samuti võtvat sajandeid – et aastakümnetest ei piisa, on tänaseks klaar, hoolimata sellest, et ülemöödunud aastasaja kolmanda veerandi lõpust on saanud tagasikutsumatu möödanik.

Suhtumine töösse kui kontimurdvasse tegevusse, mis nõuab eelkõige pingutamist, on jäänud. Pingutamine on üks peaminister Taavi Rõivase lemmiksõnu. „Peame veelgi rohkem pingutama, ja siis on võimalik ka Soomele ja Rootsile järele jõuda,“ ütles EPLile selles samas intervjuus, milles ta kinnitas, et mitte midagi pole vaja teistmoodi teha, tuleb lihtsalt neidsamu asju paremini teha. Ühiste pingutuste vajalikkust on ta rõhutanud teisteski intervjuudes. Tähelepandav on, et kõnekirjutajate abiga valminud ettekannetes nimetatakse ka säravaid silmi ja väärtustatakse loovust, ent kui Rõivas kõneleb oma sõnadega, tuleb selle asemele kergesti seesama pingutus.

Eestlastele meeldib end ette kujutada ja esitleda tubli töörügajana. Mis see pingutamine muud on kui rügamine. Lõunaeestiliselt häälestatud kõrv kuuleb rügamises rukki (rüga) lõikamist, mis on ilmselt olnud üks nürimaid ja raskemaid füüsilisi töid üldse. Neid aegu, mil rukist veel sirbiga lõigati ja reht käsitsi peksti, tunnevad tänased inimesed vaid raamatute vahendusel. Rügamine kui eestlasliku tööeetose paradigma keskne väärtus püsib aga endiselt.

Rügamine ei eelda erilist nutikust ega loovust, vastupidi, ta välistab selle. Nutikas ja loov inimene on alati natuke laisk. Ta laseb korraks käed rüppe vaatab teiste rügamist. Lõdvestuse ja kõrvaltvaatamise hetk on iga avastuse või leiutise eeldus. Eesti juhtidele üldiselt käte rüppelaskmine ei meeldi. Millegi kiire ja kerge ärategemine muudab inimese ebausaldusväärseks.

Usaldusväärne on see, kes teeb töötunde rohkem, kui nõutud. On parem, kui töötaja on aeglane ja mitte ülearu nutikas. Tark ja kiire on suurema tõenäosusega ebalojaalne, varem või hiljem võtab ta jalad selga ja loob oma ettevõtte. Isegi kui ei loo, nõuab ta rohkem palka ja võib juhtuda, et teda tuleb edutada. Ta võib ebasobivalt sõna võtta, juhte kritiseerida ja teha ettepanekuid, mille elluviimine rikuks väljakujunenud rutiine. Andekale ja kiirele inimesele ei saa loota. Üldiselt on ka parem, kui inimene ei ole eriti õnnelik, sest siis ta rügab rohkem. Mida vähenõudlikum on töötaja eraelu, seda tublim on ta töö juures. See on jutt, mida ükski Eesti juht avalikult ei räägi. Nelja silma all omasuguste seltsis aga küll.

Ja siis me imestame, et eesti töö pole eriti viljakas, efektiivne ja tootlik. Rügamine ei saagi seda olla. Nutikas, teadmistepõhine majandus ja nutikas spetsialiseerumine on pigem moodsad lööksõnad, millega meedias esineda, mitte oma ettevõtte reaalsuseks muuta. Nii mõnigi viie- ja kuuekümnendates eluaastates juht, kes räägib ajakirjanduses, kuidas inimesed on tema ettevõtte kalleim vara, muutub pärast kaht esimest napsi nõukaaegseks kolhoosiesimeheks, kes teab, kuidas käsi peseb kätt.

Eesti töö saab efektiivseks ja tootlikuks ja meie ise rikkamaks siis, kui muutub paradigma. Rügamise eetos on ajast ja arust. Rügamise asemel võiksime väärtustada keskendumist, mis on midagi põhimõtteliselt muud kui pingutamine. Kes keskenduda oskab, see teab, et selle eeldus on nimelt oskus lõdvestuda, mitte pingutada. Lõdvestumise abil loodud keskendumisseisund on loov ja viljakas, keskenduda on võimalik ka pikaks ajaks, aga selles seisundis loodu ei too väsimust ja tüdimust.

Keskenduda oskava loova inimese tunneb sageli ära naeratuse ja rahuloleva hoiaku järgi. Ta teab, mida ta teeb, kuidas ja millal. Alles siis, kui eesti juhtimiskultuur õpib selliseid inimesi usaldama ja väärtustama, saame rääkida murrangust efektiivsuses ja tootlikkuses. See muutus on aga niivõrd suur ja põhimõtteline, et paari aastaga ära ei tee. Tegelikult on uut paradigmat esindavad juhid ja muidugi mõista ka töötajad meie seas olemas. Aga nad on märkamatus vähemuses. Saladust, mida nad teavad, lihtsalt ei sobi rügamise kultuuris välja öelda.