Naised, tegutsege!

Maailma noorim Nobeli rahupreemia laureaat ei ole mees. On hoopis Pakistani tüdruk Malala Yousafzai, kes sai preemia 17aastaselt selle eest, et võitleb laste õiguse eest haridusele.

Khalida Brohil, samuti noorel naisel Pakistanist, ei ole Nobeli preemiat. Tema on tuntust kogunud sellega, et võitleb naiste aumõrvade vastu (teate, eks – isad ja pojad tapavad oma pere naisi ja neil on selleks loomulikult õigus). Ta teeb seda Pakistani külanaistele hariduse, töö ja eneseusu andmisega. Alguse sai asi sellest, et mõrvati tema sõbranna, kes tahtis abielluda oma südame, mitte meeste kokkulepete järgi.

Khalida Brohi annab mõtteainet kuhjaga. Esiteks, olgem ausad, võidelda naiste tuleviku eest Pakistanis on päris kangelaslik. Nii Yousafzai kui ka Brohi on saanud korduvalt tapmisähvardusi ja seda on ka reaalselt üritatud teha. See on pisut teine olukord kui Eestis kõva häälega sookvootidest rääkida. On vaja ikka suurt tahet, et asju teha päriselt.

Teiseks, tarkus. Probleemi ei minda lahendama tagajärgedega võideldes. Algatuseks ta küll üritas veenda inimesi, et see on vale tegu. Ei jõudnud sellega kusagile. Üks tüdruk ei veena inimesi milleski, mis on kultuurinormidega vastuolus.

Aga Khalida õppis kiiresti. Probleemi lahendatakse juurte ehk põhjuste juures, milleks on Pakistanis naiste roll ja allasurutus, ka äralõigatus haridusest. Seejärel hakkas ta naistele pakkuma tööd ja selle juures ka õpetust ja julgustust. Külanaised käisid koos ja tegid peent käsitööd. See sobis. Khalida pani käima ettevõtluse – peen käsitöö sai maha müüdud ja naised said ka oma sissetuleku. Haridust, mida muidu naistele ei oleks pidanud pakkuma, sai anda töö käigus möödaminnes. Ja nii käib kultuuri ja väärtushinnangute muutmine rohujuuretasandil.

Niikaua, kui Eestis ütlevad emad tütardele “kullake, lase nüüd olla, sa oled ju tüdruk…”, on palgalõhe regulatsioonidega ravimine ainult tagajärgedega võitlemine. Tunnustus siinkohal ettevõtlike naiste ühendustele, kes püüavad üksteist toetada, et julgustada naisi oma saatust ja tulevikku enese kätte võtma. Ja ehk on naisvõitlejatel ka sellest kõigest midagi õppida.

Kolmandaks, alandlikkus. Khalidas pole grammigi nn tegija upsakust. Uue aja liider teenib ühiskonda.

Neljandaks, maailm on lahti. Oleme lugenud-vaadanud-õppinud Londoni ja Ameerika Ühendriikide juhtimisgurudelt, kellel lihvitud esinemised, mille eest küsitakse kümneid tuhandeid. Tegelikud kangelased, kellelt õppida, tulevad mujalt. Naised, kes teevad asja hingega ja targalt. Ja teevad ära. Muide, teevad ära nii, et selle eest on keegi nõus oma, mitte võõrast maksumaksja raha kulutama.

Usun, et Eesti naiste potentsiaal on tohutu ja see aeg pole kaugel, kui ka ühiskonna ja ettevõtete võtmepositsioonidel on sooline pilt hoopis teine. Selleks pole vaja riiklikku sekkumist. Ainus, mida ei tohi teha, on tüdrukute kastidesse paigutamine – mis on nende erialad ja mis ei ole.