Tööturu kolm häda

Paljuräägitud töökäte puudus ja sellele lisanduv palgasurve sunnib ettevõtjat pidevalt nuputama, kuidas protsesse parendada või tehnoloogiaga lahendada. Olukorda ei lihtsusta tööturule jõudvate noorte ainulaadne arusaam töösuhetest ning suuresti muutunud tööharjumused.

Tööturul on käske, keelde, norme ja kohustusi sedavõrd palju, et kui kõik need üles lugeda, saaks Äripäeva esimesest kuni viimase leheni täis. Töösuhe peab alluma paljudele reeglitele, selle kohta peab pidama arvestusi, esitama (sageli kordavaid) aruandeid ja statistikaid. Praeguses teabeühiskonnas on seda selgelt liiga palju ja see on liiga kallis. Kas aga julgeksime usaldada tööturu suuremat iseregulatsiooni?

Alustame näiteks lastest. Oleme kaotanud laste tööharjumuse. Laste suvetöö on sedavõrd üleseadustatud, et vaid vähesed tööandjad pistavad oma pea sellesse silmusesse. Mäletan enda siirast rõõmu teha 8aastaselt päris tööd ning saada päris palka. Mul on kahju, et minu lapsed sellist innustavat esimest töökogemust ei saa.

Seejärel võtame naised, täpsemalt emad. Kõrgharidusega naisi on ligi 60% ja seda arusaamatum on neid panna n-ö lapsepuhkusele ning tööturult mitmeks aastaks eemaldada, kahjustades sellega ka nende olukorda tööturul. Eesti ei ole nii rikas, et soovijal ja jaksajal töötamist keelata, aga just seda väljateenitud toetusest ilmajätmine teeb. Kas see üldse on põhiseadusega kooskõlas, et emad ei tohi töötada, või kardame tõesti seda, et noored tublid emad saavad liiga rikkaks?

Järgmiseks vaataks osalist tööaega, mis sobib paljudele, kuigi tööandjal on sellega seotud kohustus maksta kinni täismahus puhkus ja haigekassa kindlustuse soovijate eest tasuda sotsiaalmaksu miinimummäär.

Hiljuti puutusin kokku noore hakkaja inimesega, kes väga tahtis tööle tulla. Erinevatel põhjustel pidi ta ära käima ning seega ei olnud võimalik ette paika panna tema töötundide arvu. Töötundide jooksev kokkuleppimine oleks meie graafikuga töölkäimise juures igati sobiv. Mängu tuleb aga kohustus töölepingusse kirja panna tööajad ja maht, mille kõikumised toovad kaasa tööandjale tülikad-kulukad ala- ja ületunnid. Ka ei saa sõlmida käsunduslepingut, kuna sisuliselt on tegu tavapärase töösuhtega.

Tajun, et paljudel noortel mõjutab töölkäimise valikut just tööaja paindlikkus, et neil jääks piisavalt vaba aega sportimiseks, hobideks, reisimiseks või lihtsalt sõpradega ajaveetmiseks. Ja ärme unusta, et töövõimereform toob loodetavasti tööturule inimesed, kellel samuti võib olla erinevaid vajadusi või soove. Seetõttu nuputangi, et kas mitte ei võiks olla paindlikum lepinguvariant, mis looks võimaluse sõlmida erisoovidele vastavaid töösuhteid.

Minu kolmas ja suurim murekoht on ümbrikupalk, varimajanduse üks hullemaid nähtusi. Varem hiilivalt olemas olnud nähtus on nüüd teatud valdkondades ja piirkondades pigem norm kui erand. Muret tekitab just see, et aina nooremad töötajad võtavad heal meelel ümbriku vastu ning peavad tulevase pensioni väikseksjäämise ähvardust pigem naljaks (mida see kahjuks ongi).

Iga kurtmine teemal, et pension on väike, arstiabi aeglane, õpetajaid puudu, politsei võimetu ja teed parandamata, paneb paratamatult mõtlema, et kuidas on lood kurtja või tema lähedaste maksudega. Võitlus musta raha vastu peab toimuma igal sammul, kuna see aitab meie riigil paremini toimida ning korrastab konkurentsi. Kahtluse korral peaksid vastust andma nii töövõtja kui ka -andja ning sanktsioone võiks rakendada paljude riigiteenuste tarbimisel. Elatisraha võlglased tõmmati liistule juhiloa, jahipidamisõiguse, relvaloa, väikelaeva juhtimisõiguse ja kalastuskaardi peatamisega. Kuna mustalt makstav palk on karmim teema, siis saaks mõjutamisvaldkondi veelgi laiendada.