Tesla ja põlevkivikaevandamine – eri sajandid!

Uudis, et Eesti alustas kampaaniat Tesla uue gigatehase Gigafactory 2 siiameelitamiseks, on tähelepanuväärne. Vaevalt, et kellelgi on vähegi mõjuvaid argumente, miks seda mitte teha – ilmselgelt oleks see fenomenaalne saavutus ning üks suurimaid majanduslikke võite Eesti ajaloos.

Tesla gigatehas oleks tõepoolest meie väikese riigi suur võimalus, ainult et selle võimaluse ära kasutamiseks ei piisa vaid ilusast turundusvideost ega isegi ennastohverdavast lobitööst. Vaja on astuda konkreetseid samme ja kardetavasti oleme mitme käiguga lootusetult hiljaks jäänud.

Teslat ning Elon Muski kõige paremini iseloomustav sõna on tulevik. Musk lähtub justkui herakleitoslikust maailmavaatest, mis kirjeldab olemist kui pidevalt uueks saamise vormi. Sellist terminit nagu status quo tõelise visionääri jaoks ei eksisteeri ega saagi eksisteerida. Innovaatsioon on jõud, mis viib maailma edasi ning siinkohal ei ole motivaator kaugeltki mitte raha, vaid miskit palju õilsamat – isetu soov piire nihutada.

Elon Muski tulevikuvisioon ei piirdu ainult Tesla või SpaceXiga, ta on aktiivne ka mitmel muul rindel. Omaette väärib märkimist tegevus tehisintellekti ja superintellekti rindel – terminid, mis võivad kõlada nagu ulmejutud, kuid mille potentsiaalsed kasud ja ohud on maailma tippteadlastele unetuid öid pakkunud juba aastaid.

Miks peaks Tesla tahtma oma gigatehase Eestisse rajada? Jah, Eesti on tõepoolest mingites aspektides (mille alguseks on e) maailma esirinnas – ja see on kahtlemata tubli saavutus. Aga isegi meie poliitikud, kes igal võimalusel armastavad pasundada, kui innovaatiline Eesti on, ei saa realistlikult võttes seda uskuda. Eesti ei ole innovaatiline riik ning kümned võimalused, mida 21. sajand meile pakub, on kasutamata.

Mis veelgi hullem – sellesisulist dialoogi põhimõtteliselt ei eksisteerigi. Meie poliitikud on tublid ametnikud ja kindlasti mitte rumalad inimesed, aga kartus reitingute pärast ja puuduv julgus kaks käiku ette mõelda pärsivad suuri otsuseid ja muutuseid, mida Eesti tõepoolest vajab, et kanda välja innovaatilise riigi auväärne tiitel.

Ajal, mil paljud riigid astuvad esimesi julgeid samme tuleviku suunas nagu näiteks Hyperloop ning kodanikupalga kehtestamine – teemad, millega Musk isiklikult väga tihedalt seotud on – räägib meie valitsus dinosauruslikust Rail Balticust ja teeb marginaalseid maksusüsteemi muudatusi, mis meid lõpuks tõotatud maale ehk Euroopa viie rikkaima riigi sekka peaksid viima...

Aga kõige krooniks ning mõisteks, mis Eesti mahajäämust vast kõige paremini iseloomustab, on kahtlemata ebaefektiivne põlevkivimajandus, milles seisneb meie majanduse põhiprobleem ka OECD arvates. Põlevikivi kaevandamine ja kasutamine annab 4,5% SKPst, aga samas toodab 80–90% koguheitmetest.

Nõustun täiesti Mario Kadastikuga, kes Postimehes kirjutas, et just põlevkivi on põhiline faktor, mis on takistuseks potentsiaalsetele suurtele ja olulistele investeeringutesse Eestisse.

Põlevkivi ei kuulu 21. sajandisse. Selle kasutamiseks ei leidu enam ühtegi ratsionaalselt argumenti. Isegi hinnad, millega üritatakse aeg-ajalt veel põlevkivi kaitsta, on taastuvatel energiaallikatel tänapäeval samasugused või isegi odavamad. Ning praegu on kõigest aasta 2017 – arvestades tehnoloogia arengu kiirust, muutub see bilanss lähiajal taastuvenergia kasuks veelgi.

Keskkonna seisukohast on põlevkivi aga lausa kuritegelik. Pole ime, et Eestimaa Rohelised ning Taastuvenergia Koda esitasid Eesti valitsuse Climate Action Networki korraldatud räpase energia toetajate konkursile. Ja šanss, et Eesti selle võistluse kinni paneb, on väga reaalne.

Kõige selle valguses on minimaalne võimalus, et Tesla ja Elon Musk, kes on aastaid seisnud taastuvate energiaallikate eesrindel (mõelgem kas või Tesla Solar Roofile, rääkimata autodest endist), gigatehase Eestisse rajaksid. Sellest on ääretult kahju ja selle põhjus ei ole mitte ebaõnn, vaid meie valitsuse suutmatus ajaga kaasas käia.

Aga lootma peab, sest mingil imelikul kombel aeg-ajalt imesid ju siiski juhtub.