Marko Udras • 24. juuli 2017 kell 4:30

Ka Harvardi diplomiga ei saa elamisluba

Marko Udras  Foto: Andres Kralla

Kui mahukaid maksumuudatusi tegi valitsus paari kuuga, siis mõne sätte muutmine välismaalaste seaduses sumbub analüüsimisse, leiab Kaubandus-tööstuskoja poliitikakujundamise- ja õigusosakonna juhataja Marko Udras.

Mõned nädalad tagasi sai kinnitust ammu kardetud fakt – välismaalaste sisserände piirarv täitub sel aastal juba juulis. See tähendab, et kui mõni kolmandast riigist pärit välismaalane soovib elamisloa alusel Eestisse tööle tulla, ei anna riik selleks luba, vähemalt mitte sel aastal. Isegi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi, Harvardi või Stanfordi ülikooli lõpetanud India, Venemaa või Türgi kodanikule öeldakse kindel „ei“.

See on halb uudis mitte ainult ettevõtjatele, vaid kogu riigile. 2017. aastaks ettenähtud sisserände piirarvu täitumine ei võimalda ettevõtjatel leevendada töökäte puudust, mis on kerkinud üheks olulisemaks ettevõtluskeskkonna kitsaskohaks. See on suur mure mitte ainult IT-sektoris, vaid ka paljudes teistes valdkondades, alates tööstusest ja kaubandusest ning lõpetades veonduse ja ehitusega. Kui ettevõtjad ei leia sobivaid töötajaid, võivad ära jääda ka investeeringud ning uute töökohtade loomine.

Riigile tähendab kvoodi täitumine täiendavast maksutulust ilmajäämist rohkem kui 5 miljoni euro ulatuses. Järgnevatel aastatel on mõju veelgi suurem, kui kvoodisüsteemi ei muudeta. Lisaks avaldab sisserände piirarvu täitumine mõju Eesti riigi kuvandile. Kui teatud toodete või teenuste defitsiit toob kaasa huvi suurenemise ja nõudluse kasvu, näiteks Tesla elektriautode Model 3 puhul, siis välisspetsialistide riiki meelitamisel see põhimõte ilmselt ei kehti. Pigem mõjub kvoodi täitumine negatiivselt Eesti mainele, andes välja signaali, et Eesti majandusse panustavad välisspetsialistid ei ole siia oodatud.

Aeg jookseb halastamatult

Poliitikud on 1993. aastast pärit kvoodiga seonduvast murest aru saanud ja möönavad, et olukord vajab muutmist. Samas ei olda valmis kiireid otsuseid vastu võtma – teema vajab väidetavalt põhjalikumat analüüsi. Kui mitmeid olulisi ja mahukaid maksumuudatusi oli valitsus suuteline paari kuuga välja töötama ja ellu viima, siis mõne sätte muutmine välismaalaste seaduses võtab neil rohkem aega.

Samas ülearu palju aega muudatuse tegemiseks ei ole, sest töökäte puudus süveneb aasta-aastalt. Eesti demograafilise olukorra tõttu väheneb tööealine elanikkond ca 6000 inimese võrra aastas ning prognooside kohaselt on aastaks 2040 Eestis 160 000 tööealist inimest vähem kui praegu.

Üks põhjus, miks sisserände kvooti kiires tempos kaotada või vähemalt suurendada ei soovita, peitub ilmselt ühiskonnas levinud müütides ja hirmudes seoses välismaalaste Eestisse elama asumisega ja siin töötamisega. Kardetakse, et välismaalased võtavad kohalikelt inimestelt töö, suurendavad kuritegevust, ei sulandu Eesti ühiskonda või hakkavad elama meie sotsiaalkaitsesüsteemi kulul.

Kes on need kolmandatest riikidest pärit inimesed, kes tulevad Eestisse elamisloa alusel tööle ning tekitavad vähemalt teatud ringkondades hirmu? Suurem osa neist on kvalifitseeritud töötajad, kellest on Eesti tööturul puudus. Nende hulgas on keevitajaid, lukkseppasid, insenere, ehitajaid, IT-spetsialiste, arste, ehitustöölisi, teadlasi, õpetajaid, treenereid, vaimulikke, balletitantsijaid. Neil on reeglina kõrgharidus või siis kutseharidus. Ja neile makstakse seadusest tulenevalt vähemalt Eesti keskmist palka.

Eelnev kirjeldus ei viita sellele, et peaksime Eestis töötavate välisspetsialistide pärast hirmul olema. Jah, nende hulgas võib leiduda mõni kurjategija, kuid neid on ka Eesti kodanike seas. Mõne üksikjuhtumi pinnalt ei peaks tegema üldistusi kõikide välismaalaste kohta.

Neli lahendust

Inimeste hirme ei ole võimalik mõne kuuga hajutada, küll aga on hea tahtmise korral võimalik muuta välismaalaste seadust selliselt, et sisserände piirarv ei takistaks kolmandate riikide kodanikele elamisloa andmist. Praegu on arutluse all neli ideed.

Esimese lahenduse kohaselt võiks välismaalaste kvoodi kui ajaloolise jäänuki seadusest üldse välja võtta. Teine ettepanek keskendub sisserände piirarvu tõstmisele, näiteks kolm korda ehk ca 4000 inimeseni aastas. Kolmas võimalus on vabastada teatud valdkonnad või välismaalaste grupid kvoodi alt. Näiteks selle aasta algusest ei lähe kvoodi alla enam IT-spetsialistid ja iduettevõtete töötajad. Neljanda lahendusena on välja pakutud kvoodi asendamist punktisüsteemiga, mille järgi antakse elamisluba vaid nendele välisspetsialistidele, kes vastavad teatud kriteeriumitele. Loomulikult on võimalik lahendusi ka omavahel kombineerida.

Kaubandus-tööstuskoda on varem riigile välja pakkunud kolme esimest lahendust. Kui sisserände piirarvu kaotamine tundub liiga revolutsioonilise sammuna, siis peame mõistlikuks vabastada kvoodi alt need välismaalased, kes töötavad Eestis usaldusväärse tööandja juures. Usaldusväärseks võiks pidada tööandjat, kes vastab teatud kriteeriumitele. Näiteks pole tööandjal maksuvõlga, aruanded ja deklaratsioonid on riigile esitatud ning ta on juba tegutsenud teatud perioodi.  

Töökäte puudus on tõsine probleem ning seda ei peaks süvendama sisserände kvoodi või muude kunstlike ja põhjendamatute piirangute abil. Eesti ettevõtetele ei ole välisspetsialisti palkamine reeglina esimene valik, vaid pigem viimane õlekõrs. Seetõttu peaks ettevõtjatel olema võimalus valida sobivat töötajat mitte ainult Euroopa Liidu, USA ja Jaapani kodanike hulgast, kes on kvoodi alt vabastatud, vaid ka muude riikide kodanike seast.

Hetkel kuum