Kohalike omavalitsuste valimine on hääleõiguslikule kodanikule suurem piin ja abiks tuleb võtta kristallkuul. Asi pole selles, et poleks parteisid või demokraatiat, ega selleski, et hääli õigesti kokku ei loetaks – olgu siis kellegi nobedate näppude või e-vahendite toel. Ei, häda on selles, et ma ei saa aru, keda ma valin.

Peibutuspartide süsteem on valimised minu jaoks mõttetuks muutnud. Näiteks: Tallinna kesklinna esinumber on Jevgeni Ossinovski, kes ministritooli muidugi linnapeatooli vastu ei vaheta. Mul ausalt öeldes ei jagu nii palju kombineerimisvõimet, et hakata Exceli tabeli, kristallkuuli, pendli ja parteinimekirja abil ennustama, kes siis tegelikult pukki saab, kui ma Ossinovskit valiksin.

Ja see on täiesti tülgastav olukord, sest üks asi on valida parteid, teine asi inimesi. Eesti avalikku ruumi juba mitmendat nädalat risustavad valimisplakatid sugereerivad justkui viimast. Öelge siis mulle kohe, et saad valida paketti nimega Kesk, Reform või sotsid, mis on kõik nagu üllatusmunad, kunagi ei tea, mis sealt seest tuleb (välja arvatud väiksemates omavalitsustes, kus tegutsevad teada-tuntud karjääripoliitikud).

Kui ma lähen poodi ja valin toote (partei) ja selle eest maksan (valin), siis ei taha ma, et mind eksitatakse – ja ka demokraatias mitte. Praegune valimiste ülesehitus meenutab kangesti anekdooti tuntud kasutatud autode kaupmehest: maksad küll enda arust Ferrari eest, aga kui koju jõudes masinal värv maha koorub, on tegu ikka ja jälle Ladaga. Andke mulle siis aus võimalus seda Ladat valida!