Uus peaminister peab olema visionäär

Kui on selge pikk eesmärk, siis äkki saavad meile – tavakodanikele – selgeks ka need valimiseelsed lubadused, mis lühikest aega võivad kellegi südame rõõmsaks teha, aga pika aja vaates ei muuda just palju.

Praegu toimuvaid valimisdebatte vaadates on põhifookus endiselt lühiajalistel populistlikel sotsiaalsetel hüvedel: erakorralised pensionid, tasuta lasteaiakohad ja nii edasi. Need on väga armsad ja liigutavad lubadused, aga Eesti majandusele, pikale arenguplaanile, innovatsioonile või konkurentsivõimele mingit erilist lisandväärtust ei loo.

Riigi kulud kasvavad, aga tulusid juurde ei teki. Tegu on raha ja rikkuse ümberjagamisega, mille asemel peame keskenduma hoopis sellele, kuidas suurendada Eesti jõukust, mis meil vananeva ühiskonna ja vähenevate töökäte valguses võimaldaks tulevikus üldse pensione välja maksta või abivajajaid ravida.

Kõige olulisemad teemad, millega uus peaminister peab tegelema, on vananev elanikkond ja tööjõupuudus. Seisame silmitsi olukorraga, kus kümne aasta perspektiivis ei jätku meil raha, et tänase tööjõuga pensionäre üleval pidada. Meil ei jätku raha, et hoida üleval praegust haigekassal põhinevat ravikulude hüvitamise süsteemi.

Maailma riikide ja ettevõtete konkurentsivõimet disainitakse järgmise 5–10 aastaga ringi, seda digitaalse revolutsiooni kaudu. Eestil on hetkel veel hea positsioon, kuid on reaalne oht, et jääme sellest rongist maha, sest meil ei jätku piisavalt kvalifitseeritud töökäsi.

Meil on juba täna puudu 30 000–40 000 kompetentset inimest. Vajame nii IT-arendajaid, disainereid kui ka oskustöölisi. Peaministri üks peamisi missioone peab olema haritud ja motiveeritud oskustööliste sissetoomine või Eesti arendussaarte avamine väljaspool Eestit, et seeläbi Eesti konkurentsivõimet kasvatada.

Maailma digitaliseerimise ja kliimapoliitikast tuleneva konkurentsivõime ümber disainimine toob meid töökätepuuduse juurest üsna kiiresti haridussüsteemi uuendamise vajaduse ja teaduse rahastamiseni, aga see on juba omaette teema.