Värvikas müügimees päästis päeva

„Selle värvi“, vastasin ja osutasin näpuga toonile.

„Kas Sadolini oma või …?“ (ma ei mäleta teist firmat, mida ta välja pakkus)„Aga kumma sa ise valiks?“ küsisin.„Noo, mina paneks igal juhul selle! Vaata, tavainimene ei pruugi aru saada, aga kui ma sulle külla tulen, siis näen kohe, et oled odavama värvi valinud. Ära jama, võta ikka normaalne asi, sa ei värvi ju iga aasta, eks?“

Selliselt suheldes ja kildu visates tegi ta mustkunstnikule omase kergusega mu värvilaadungi valmis ja viskas poti letile.

„See on siis minu värv, jah?“ esitasin potsikut kätte võttes tagantjärele mõeldes üsna mõttetu küsimuse.„Ei, sinu ta veel ei ole. Sinu on ta siis kui oled kassast ka läbi käinud“, vastas müügimees.„Mnjah...“„Ja vaata, et sa ikka ära maksad - ma ikka iga päev avastan mõne valmis segatud värvipoti kuskilt riiulite vahelt.“„ No eks ma püüan siis maksta kui raha jagub. Aga ega ma ei välista, et õhtul leiad selle poti santehnika osakonnast.“„Ära jama! Olgu, head värvimist ja pea siis ikka napsu ja naistega ka piiri!“

Läksin Espaki värvipoest ära tükk maad rõõmsama tujuga. Müügimees jättis oma humoorika olekuga sümpaatse mulje ja oma avatud suhtlemisega tegi päeva lõbusamaks. Kui ma oleks nüüd küüniline „keskmine eestlane“, siis ütleks, et „selline suhtlemine on pealetükkiv ja labane ja häirib kliente“. Mina leian, et selliseid heatahtlikku huumorit viskavaid müügimehi võiks rohkem olla, mind häirivad hoopis need vingus nägudega tegelased, kellelt tuleb sõnu välja kangutada ja kes julgevad end müügimeesteks nimetada.

Ok, pangateller ei peaks võibolla just nii vabalt käituma…kuid tegelikult - miks ka mitte? Äkki olekski lahe ja ostaks mõne sellise käest lõpuks ka pensionikindlustuse, mida nad muidu tuimalt ja sunnitud olekuga muu tegevuse kõrvale pakuvad.

Nii et rohkem selliseid värvikaid müügiproffe meid teenindama - see oleks küll minu soov.