Terje Trasberg • 29. november 2012 kell 11:50

Eestis jätab ÜRO ükskõikseks

Rahumeelses Euroopas on ÜRO lihtsalt üks suur poliitiline organisatsioon sinise logoga, kus töötab palju diplomaate. Ameeriklased, nagu ikka, on kriitilisemad.

ÜROd kritiseeritakse liiga neutraalsete hoiakute ja mitte millegi otsustamise pärast. Ameeriklased näevad seda kui suurt asutust, mis võtab palju raha ja ruumi. Just viimase tõttu tervitavad kohalikud väga diskusiooni ÜRO peakontori kolimise kohta.

Irooniliselt on ÜRO üks põhimäärusi, et ÜRO ei otsusta, otsustavad liikmesriigid ja ÜRO ei sekku kuhugi enne, kui liikmesriigid nii kokku lepivad. Ameeriklased ei ole rahul ÜRO tegemistega rahuvalvamismissioonidel. Kui jätta välja, et nii mõnigi kriis on kas otseselt või kaudselt USA enda algatatud (ÜRO heakskiiduta), on kriitika õigustatud. ÜRO ise ka pole rahul.

Et organisatsioon vajab reformi ei ole kuulujutt, vaid fakt. Kuid niivõrd mastaapse organisatsiooni reformimine on kui Rubiku kuubiku lahendamine. ÜROd tuleks näha kui diskusiooni platvormi. Tegu on väga bürokraatliku ja äärmiselt poliitilise organisatsiooniga, kus enamus otsustamist käib kinniste uste taga ja sõnumid avalikes kõnedes on peidetud ridade vahele.

Sellegi poolest on ta ainus selletaoline ja kindlasti mõjukaim rahvusvaheline organisatsioon maailmas. Eurooplased on ÜRO suhtes leebemad, sest neil on Euroopa Liit, mida kritiseerida. Üritasin leida ka Eesti ajakirjandusest, midagi mis viitaks, kuidas eestlased ÜROsse suhtuvad. Mitte midagi ei leidnud. See näitab ka hästi, mis meil ÜROst arvatakse.

Hetkel kuum