Eestlastele meeldib rohkem maksta

Kui elektri hind on tõusnud ja vabaturg tarbijat ei huvita, siis milleks meile seda vaba turgu ülepea vaja on? Perspektiivis on vabaturu mõte aus ja tihe konkurents, mis võimaldab kliendile pakkuda võimalikult suurt valikut võimalikult soodsa hinnaga. Elektriturul on juhtunud justkui vastupidi.

Elektrituru olukorda vaadates meenub turulegend, kus ostja küsib müüja käest, et teil on need tomatid mõlemad täpselt ühesugused, miks nende hind mitmekordselt erineb? Müüja vastab: “Mõned inimesed lihtsalt tahavad rohkem maksta!”

„Elekter on odav ning selle teemaga ei ole mõtet tegeleda,” mõtlevad inimesed, kellel on korralik sissetulek ning kes oma eluruume elektriga ei küta. Nende arvates ei tasu elektrimüüja vahetamist kaaludagi, sest kokkuhoid on väike või olematu. Selles osas võib väiksema tarbimisega klientidega ka nõustuda, sest nende igakuine kokkuhoid oleks ühe euro ringis. Võimalik, et krooniajal oleks suurem number, 15,65 krooni, neid ehk mõtlema pannud, sest inimeste mõttemaailma suunava paljuski just emotsioonid.

Kuid elektrimüüjale on see igalt kliendilt saadav igakuine euro puhas võit. Elektrituru mahust viiendiku moodustavad väiketarbijad ehk korterid, mida on Eestis 460 000. Kui vähemalt pooled neist süveneks oma elektriarvesse, selle asemel et lasta rahal otsekorraldusena kontolt maha joosta, ja vahetaks lepingu kas või ühe euro võrra soodsama paketi vastu, säästaks korterites elavad tarbijad ühtekokku vähemalt 230 000 eurot kuus, mis aastas moodustaks 2 760 000 ehk peaaegu kolm miljonit eurot.

 Eramuid, mis tarbivad elektrit, on Eestis ligi 90 000. Nende osa turust on kümnendik, kuid eramuomanikud kulutavad elektrit rohkem, sest maja pidamisele kulub rohkem voolu kui korterile. Majaomanikud on ka jõukamad ja võivad endale põhjendamatut kulutamist lubada, kuid suurema tarbimise pealt saab ka rohkem säästa. Kui pooled nendest majaomanikest vahetaks oma elektripaketi 10 euro võrra soodsama vastu, säästaks nad aastas igaüks 120 eurot. Kokku moodustaks säästetav summa 450 000 eurot kuus ja 5,4 miljonit aastas – jah, mugavus on kallis lõbu.