Ansip - peaminister, kes ei kuulanud

Korras rahanduse mantra meenutamine veenab vaevalt Ansipi enda valitsuse ministreidki. Alles eelmise aasta lõpus tekitasid 24 miljoni eurose eelarvetulekahju kiiruga kokku klopsitud ja ettevõtjatest ülesõitmise korras plaanitud käibemaksumuudatused, mis ei jõustunudki. Eelarveaugule leiti kate riigifirmade dividendidest, rahandusminister Jürgen Ligigi tunnistas, et see on lühiajaline lahendus. Selle aasta alguses pani Ligi kärpemasina uuesti tööle, sest eeskujuliku eelarvest on tuleval aastal puudu peaaegu 56 miljonit eurot ja 2016 ligi 60 miljonit. Sotsiaalkulude pidev proportsionaalne suurenemine eelarves pole avaliku debati keskmesse üldse jõudnudki.

Valitsussektori madal võlakoormus on see tuntuim lauluke pähe kuluma kippuvalt plaadilt, mida on saanud mängitada pikki aastaid. Kuid madal võlakoormus ei ole enam ammugi Eesti eelis – pigem on sellest saamas dogma, millest on vaja vabaneda. Ma pole nende hulgas, kes kiirustaks ummisjalu riigivõlga suurendama. Aga valitsuse liikmete poolne absoluutne kurtus ettevõtjate seast kostnud ideede suhtes on masendav. Kaua võib teemat tappa? Ilmselt kaua, tõendab haldusreformi näide. Pahaendelisel kombel on Kallas mõista andnud, et haldusreformi asjus asub ta Ansipi seisukohtadel.

Eesti ettevõtjate konkurentsieelis kipub olema taas pigem ettekujutus kui asjade tegelik seis. Konkurentsivõime vähenemise muret on Äripäeva veergudel väljendanud mitmed ettevõtjad. Kunagi tõepoolest atraktiivne olnud Eesti maksusüsteem on hakanud oma sära kaotama (sama kehtib e-eduloo kohta). Läti ei lasknud head kriisi raisku minna ja tegi ära hulga ettevõtja seisukohast mõistlikke maksumuudatusi, sh kehtestas sotsiaalmaksu lae. Eestis pole see teema, millest valitsusega üldse võimalik rääkidagi oleks. Tõsi, lagi üksi ei aita. Ent Reformierakonna „Maksudega ei mängita“ on viinud maksustagnatsioonini, kus mis tahes ettepanekuid valitsuse poolel lihtsalt ei arutatagi. Ansip usub, et Eesti on atraktiivne välisinvestoritele – kas tõesti ikka veel? Mitte ei saa aru, miks suurfirmad siis oma peakontoreid Eestist minema viivad ja oma osalusi maha müüvad.

Ansipil on imetabane võime esitada Eesti raskemaid probleeme saavutustena. Eluea pikenemine on saavutus, aga see, missuguste väljakutsete ette seab elanikkonna vananemine riigi sotsiaalsüsteemi, pole Ansipi meelest nimetamistki väärt. Kas ja kuidas suudame oma riiki ka kümne aasta pärast pidada? See ei huvita lahkuvat peaministrit. Rahvastiku väljarände peatamise debatt on Ansipi peas formeerunud arusaamiseks, et osa inimesi tuleb tagasi ja tagasipöördujate arv suureneb. Millel see viimane „fakt“ põhineb, jääb arusaamatuks. Eesti arstide osutatav „maailma parim ravi“ riivab ilmselt valusalt nende inimeste kõrva, kes kuude viisi eriarsti juurde pääsemist ootavad. Jne. Kõik, millest ta räägib, on justkui nihkes. Mitte päris vastupidi – aga peaaegu. Ansipi kõne on justkui kõverpeeglisse vaatamine: selle kuulaja ei tunne, et ta elaks sellessamas riigis, millest räägib lahkuv peaminister.

Inimlikus plaanis oleks ilus lahkudes kas või mõndagi oma viga tunnistada. Ansip ei tee seda. Ta oli esimeses järjekorras reformide piduriks saanud Reformierakonna juht ja peaminister selle kõrval. Ansip oli peaminister, kes ei kuulanud, kes eelistas rääkida üksi ja tappis dialoogi, naeruvääristas neid, kes arvasid teistmoodi kui tema. Ta jäi kurdiks kodanikualgatuste suhtes ja ignoreeris ettepanekuid, mida tegid kodanikurühmitused, ettevõtjad, intellektuaalid.

Oleks võib-olla palju tahta, et lahkuv peaminister jätaks endast maha visiooni. Ansip vaatab ainult selja taha ja näeb seal seda, mida ta näha tahab. Ta ei näe, et on nii partei kui ka riigi juhtinud stagnatsiooni, ummikusse, millest väljapääsemise võimalusi otsitakse nii loodavates parteides kui väljapoole kartelliparteisid jääda otsustanud kodanikurühmitustes. Kallase edu või ebaedu sõltub suuresti sellest, kui palju ta kuulab, kuuleb ja kuulda võtab.

 

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler