Põlvkonnavahetus kisub kiiva

Samamoodi on kõrvale astunud ka paljud teised Eesti taasiseseisvumise algus­aegade ­tegijad, nimetagem kas või kauaaegset ­IRLi juhti Mart Laari. Neid võib nimetada vastuolulisteks kangelasteks, aga nad suunasid ühiskonda siiski silma paistes.

Praeguse, uue põlvkonna poliitikute puhul napib nii isiksusi, ideid, visiooni kui ka julgust otsustada. Ja seda olukorras, kus Eesti pole kaugeltki valmis. Ajal, kui oleks vaja hoopis ergutussüsti, otsustavad otsustajad, kes ei soovigi määratleda ühiskonna jaoks suur mõtet, eesmärki, narratiivi. Isegi igavad inimesed, võiks öelda. Ja kui mõni selline, kes julgeb olla isemõtlev, esile kerkibki, siis ta tasa­lülitatakse. Ohverdatakse kitsaste erakonnahuvide altarile, saates ta näiteks magusasse kohta Euroopas.

Õnneks hoiavad tihtilugu just ettevõtjad oma huvitavate ettepanekutega ühiskonnas visioonilaadseid teemasid üleval. Seda ei saa aga pidada normaalseks, et valitsuse ja riigikogu enamuse suurim eesmärk tundub olevat vaid võimul püsimine. Ning riigieelarve iga hinna eest täitmine, et ohtrad lubadused täitmata ei jääks, näiteks praeguse meelemuutuse koalitsiooni puhul.

Sama probleem on kõigis erakondades. Mõistagi ei ole see ainult Reformierakonnas esinev nähtus ja ülekohtune oleks vaid neile osutada. Kas või juhtide vanuse järgi vaadates on põlvkonnavahetuse läbi teinud teisedki erakonnad. Võimuerakonna puhul torkab see lihtsalt rohkem silma, aga üha poliitiliselt kaalutlevamaks on muutunud ka teised erakonnad. Ei tule kusagilt suurt narratiivi, vaid tihti hoopis kaikaid teistele kodarasse, et üritada ise võimuvankris püsida või sellele hüpata. Erandina kinnitab reeglit Keskerakonna juhi selgelt vastupidine oma toolist kinnihoidmine. Just selles erakonnas võiks põlvkonnavahetus kindlasti positiivsele muutusele kaasa aidata.

Kui paarkümmend aastat tagasi räägiti ajast, mil “isehakanud spetsialistid-poliitikud“ saavad ükskord vahetuse üle anda professionaalsetele poliitikutele, siis nüüd on see aeg käes. Toona peeti aga silmas ühiskonna huvidest ja arengust hoolivaid poliitikuid, kel on oma selge seisukoht ja põhimõtted. Teatepulka on aga vastu võtmas küll nooremad, aga peamiselt poliittehnoloogilisest süsteemist võrsunud, rahvasuus tihti ka poliitbroileriteks kutsutud. Kelle iga hinna eest võimul püsimisest kantud mõtteviis ei toeta ei suurt eesmärgi püstitamist, oma peaga mõtlemist ega individuaalset säramist.

Autor: 1185-aripaev