Lähen Maximasse müüjaks vä?

Kui näiteks ettekandja on Lõuna-Euroopas tihti väärikas vanem mees (sest noortel ei ole ju ometi kõiki neid teadmisi toitudest ja veinidest, mis vaja), siis meil on see noorte mornide tüdrukute amet. Ja üsna kerge on ennast koostööpartneri silmis naerualuseks teha, kui sinu oskamatud laotöölised koormat peale pannes tõstukiga läbi seina sõidavad. Rääkimata sellest, et purjus ja lohakas metsalangetaja on lihtsalt eluohtlik.

Muidugi peavad siinkohal peeglisse vaatama ettevõtjad ise, sest palk paljude lihttööde eest on tõesti närune. Ent minu arvates teeb samasuguse karuteene heade töötajate leidmisele ka ühiskonnas levinud suhtumine nende tööde tegijatesse. „Mis ma lähen mingiks Maxima müüjaks vä!?“ Olen sellist lauset ise kuulnud töötu inimese suust ja teatud moel ka mõistan teda. See on raske, tüütu ja odav töö. Halva mainega.

Kindlasti oleks palju abi sellest, kui üldine suhtumise muutuks. Ma ei usu, et need inimesed töötavad ainult raha nimel, tunnustus on tähtis kõigile. Kui mõtleks nii, et lihttööline on oluline osa ahelast, tema tehtav töö on väärtuslik ja vajalik?  Jäta ettekandjale tippi, naerata poes müüjale, tereta kojameest. Nii äkki jõuavad ükskord neile kohtadele sellised inimesed, kes seda tööd teha ka tahavad, mitte need, kes kusagil mujal tööd ei saa. Naiivne? Muidugi. Aga proovida ju võiks, sest selge on see, et häda töötajate leidmisega aasta-aastalt ainult süveneb ja järsku palgatõusu pole ettevõtjatel kuskilt võtta.

 

Autor: Kristi Malmberg, Vilja Kiisler