Kiirlaenufirmad, tehke eetikakoodeks

Kui kiirlaenufirmad valiksid isereguleerumise tee ning lepiksid kokku teenuse osutamise põhimõtetes, siis ei oleks riigil tarvidust nende tegevusele seadusega piire seada.Äripäeva hinnangul oleks kiirlaenufirmadel mõistlik teha eetikakoodeks, mis sätestaks kõigi muude tegutsemispõhimõtete hulgas ka krediidikulukuse suurima aktsepteeritava määra. Ehk siis selle, mille riiklikuks määratlemiseks on justiitsministeerium koostööd teiste ministeeriumitega pead kokku pannud ning valmis kirjutanud eelnõu, mis on juba ka valitsuses heakskiidu saanud. Samuti võiksid kiirlaenufirmad kaaluda assotsiatsiooni või mõne muu esindusorgani moodustamist lätlaste eeskujul – selline organisatsioon võikski olla tegutsemispõhimõtete kokkupanemise algataja.

Riigi eesmärk mõistetav. Riik on kiirlaenude hinna ülempiiri seadmisega seadnud eesmärgiks kaitsta neid inimesi, kes võtavad laenu emotsioonidest ajendatud otsuse ajal, arvestamata sellega, kas nad seda tagasi maksta suudavad. Riigi sõnastatud eesmärk on avalikkusele arusaadav. Vaevalt teab küll igaüks kedagi, kes on kiirlaenu võtnud ja hätta sattunud, kuid hinnanguliselt 50 000 kiirlaenudega hätta sattunud inimest on Eesti suguse pisikese riigi jaoks piisav hulk inimesi, et probleemiga seadusandlikus korras tegeleda.

Samas on tänases Äripäevas sõna saaval Bigbanki juhatuse esimehel Kaido Saarel head argumendid näitamaks, et rahal ongi tõepoolest eri olukordades erinev hind. Rahavajadus võib olla ootamatu ja ajutine ega pruugi sõltuda selle vajaja vara hulgast. Teenus, mis on turul olemas ja leiab kasutajaid määral, mis teeb tegevuse majanduslikult mõttekaks, on vajalik.