Restoranitest: joogikaart on sama põnev kui krimka

Joogikaart mitte ainult ei anna ülevaadet, milliseid veine, kokteile ja napse ja mitte-

napse pakutakse, vaid tutvustab lähemalt džinne, viskisid ja teisi jooke, osutudes omamoodi väikeseks alkoholi käsiraamatuks. Sellise valiku juures osutus üpriski lihtsaks oma tavapärasele klaasile veinile truudust murda ja aperitiiviks hoopiski kokteil valida. Sealjuures pole mitte ainult joogikaart Tabacis esinduslik, vaid ka jookide kokkusegajad on osavad. Pole juhus, et üks noor Tabaci töötaja saavutas paar aastat tagasi oma alkoholivaba kokteiliga maailmameistrivõistlustel kuuenda koha. Ka meid teenindanud kelner oli oma ala täielik professionaal.

Pärast mõnusat sissejuhatust leebe Amaro-kokteiliga läksime edasi eelroogade juurde. Kõige suurem üllataja oli roog nimega grillitud riis. Aasiapärase praetud riisiga polnud sellel mitte kõige vähematki pistmist, see oli pigem põhjamaine versioon riisiroast: krõbedaks grillitud riisipadjale oli seatud graavilõheviile ja angerjat ning maitsestatud seesamimajoneesiga – maitsev, mõnus ja ootamatu. Teine eelroog, hiidlesta cheviche oli sellega võrreldes ootuspärasem. Kergelt marineeritud valget kala täiendasid mango, kirevili ja kimchi-vinegrett.

Pearoogadest tegime valiku taimse roa, röstitud lillkapsa kasuks ega pidanud pettuma. Kapsas on sellel sügisel pugenud vegeroana nii mõnegi restorani menüüsse. Enamasti on tegemist lillkapsaga, mõnikord üritatakse praadida-grillida ka tavalist peakapsast, aga nii head tulemust kui Tabacis pole seni kapsagurmee alal veel keegi saavutanud. Mõõdukalt krõmpsuks jäetud, kuid siiski korralikult küpsetatud lillkapsast täiendas trühvliga maitsestatud lillkapsakreem, röstitud sarapuupähklid ja marineeritud porgandiribad. Kõik kokku oli väga maitsev ja tänu kreemile ning pähklitele ka toitev. Pearoogadeks pakutakse veel kohakala ja vasika välisfileed, nii et midagi ka neile, kelle jaoks elu liha-kalata pole täiuslik.

Desserdiks valisime pošeeritud viigimarjad soolaka pistaatsiajäätise ja rosinasiirupiga, kuid erilist elamust see ei pakkunud. Alkoholita kannatusvilja sour sobis eine lõpetuseks märksa paremini.

Ainult ilma kokteilikõrreta jääkuubikuid täis klaasist kokteili rüüpamine ei sobinud mulle kuidagi. Plasti, sh ka joogikõrsi ma muidugi ei armasta. Loobun isegi kauplustes pakutavatest kotikestest ja kasutan olemasolevaid seni, kuni nad mu oste juba poepõrandale poetama hakkavad. Ja muidugi süüdistan plastiuputust nii ülemaailmses soojenemises kui ka kõikides muudeski saastepattudes. Suhteliselt harva kokteilijoojana pole ma siiski veel harjunud oma ökokõrt kaasas kandma, mistõttu kokteilimõnud on viimasel ajal jäänud poolikuks.