Kui Nuudlil üldse oleks kunagi mingisse edetabelisse asja, siis ainult kandideerimaks kõige tagasihoidlikuma asukoha auhinnale. Konkurents selles kategoorias on muidugi tugev, ikka ja jälle olen üllatunud, kui palju pisikesi toidukohti Tallinna varjulistes nurgakestes leida võib. Enamasti on need väikesed igaühele-midagi kohvik-sööklad, mille menüü algab borši või seljankaga ja lõpeb heal juhul hommikuvärskete saiakeste, halvemal juhul manna- või kohupiimakreemiga.

Nuudel on aga teisest puust, tema esindab Taimaad ja teeb seda vägagi ehedalt. Ehe on isegi ta asukoht – valdav osa Taimaa tagasihoidlikumatest söögikohtadest just sellises ümbruses ongi end sisse seadnud. Nii et viuhti! viisid väikesest toidukohast välja imbuvad bensiiniaurudega segunenud lõhnad mind mõttes Bangkoki bussijaama restorani.

Illusioon jätkus ka söögisaalis. Poolavatud köögiuksest paistis pliidi taga askeldav puhastverd tailanna, leti taga tegutsevad vaheldumisi aga kohalikud noored. Rohkem personali ei paista olevat. Nõud on pretensioonitult tagasihoidlikud – plastist ja ühekordselt kasutatavad, teler näitab muusikavideoid, küll pisut läänemaisemaid kui sajad tuhanded Taimaa telerid. Süüa saab kohapeal, aga toitu saab ka koju kaasa osta. Sisekujundus on tagasihoidlik, kuid viited Taimaale on täiesti olemas. Ja mis friteeritud toite pakkuvas kohas väga oluline – õhupuhasti on töökorras.

Mustal tahvlil on kirjas kümmekond Tai toitu, tärnid juures teravust näitamas. Kolm tärni tähendab tõeliselt tšillist toitu, kahega saab enam-vähem probleemideta hakkama. Kellel maitsest-teravusest puudu jääb, saab tšillit, sojakastet või seesamiseemneid lisada nurgalaual asuvast maitseainekomplektist.

Erilisi gastronoomilisi elamusi taolisest tagasihoidlikust kohast pole mõtet otsida, kuid tegemist on igati ausa toidu ja ehedate Tai maitsetega. Krõbedas kookoshelvestega täiendatud paneeringus kana oli pehme ja mahlakas. Kui olin magusat laiatarbe-tšillikastet maitseainekomplektist leituga täiendanud, muutus ka see üsna mõnusaks. Massamani karri sisaldas küll tohutult suuremas koguses kartulit kui Taimaa omad, aga kartulimaal on see ju mõistetav. Kahe tärni vääriline maitsestus muutis vähemalt sousti eksootiliseks.

Kolmetärniline tom yam’i supp aga osutus nii tuliseks, et isegi Singha õlu ei suutnud tuld kustutada, pidin suppi riisiga täiendama. Riis oli kord nii, kord naa: ühel päeval ülearu pehme, teisel õhulisema tekstuuriga ja märksa meeldivam. Pad tai ehk praetud nuudlite juurde kuulus rohkem hiidkrevette kui nii mõnigi esindusrestoran raatsib pakkuda, kuid midagi jäi siiski puudu – enamiku eurooplaste jaoks jubeda haisuga kalakastet polnud siiski kasutatud.

Väikestele kodumaistele kohandustele vaatamata olid toidud maitsvad ja autentsed, nii et viimasel nädalal olen juba paaril korral sättinud kodutee Nuudlist mööda minema. Päikeselise Taimaa üpriski ehedad ja vägagi taskukohase hinnaga road on kaamosliku novembrikuuga toimetulekul suureks abiks.