Abi tahate? Jah! Ise aidata? Ei!

Praegu on kujunenud kummaline olukord. Eesti rahvas tahab nautida kõiki arenenud kapitalistliku heaoluriigi eeliseid, aga ei soovi kurioossel kombel loobuda ka endise nõukogude liiduvabariigi hüvedest. Poleks uskunudki, et ka viimased on olemas. Mis need siis endast kujutavad?

Esiteks oleme harjunud iseendast mõistetavalt arvama, et meid peab toetama, aga meilt on vara veel suurt panust nõuda. Me mõtleme umbes nii: kuna eesti rahvas on nii palju kannatanud, siis on ainult õiglane, et rikkad eurooplased meile toetusi maksavad, et meie võiksime ka nendega samale elujärjele jõuda.

Me oleme harjunud ka selllega, et meie paremale elujärjele jõudmise püüdlustes on loomulik minna tööle mõnda riiki, kus palgad on suuremad. Peame eelduseks, et meid seal sõbralikult tervitatakse, nagu näiteks neid arste Soomes, kellest räägib tänane Äripäeva kaanelugu. Meie visioonis on Eestist mujale tööle läinud arstid kui kõrgeltharitud kallis kingitus Soomele.

Seejuures keelduvad ka nemad "soomestumast" ehk hoiavad oma eesti identiteeti - nende elus on olulised eesti meedia, toidud ja sõbrad. Isegi patsiendid on kodumaised ehitajad. Keegi ei arva, et eestlased seepärast Soomes getostuksid.

Teiseks oleme avastanud, et sellel, et Eesti on külm, pime ja võõraid umbusaldav, on omad plussid. Nimelt kuna meil pole klassikalises mõistes heaoluriiki, siis ei taha siia keegi ka tulla ja me ei pea muretsema pagulaste sotsiaaltoetuste pärast. Ka praeguse pagulaskriisi ühe argumendina kasutame varmalt väidet, et nagunii ei taha põgenikud ise ka meile tulla.

Abi vastu võtta oskame hästi. Siiamaani püüame igal võimalikul juhul oma liitlastelt kinnitust saada, et häda korral NATO meid kaitseb. On ju selge, et kuna meie oleme alliansi Achilleuse kand, siis on meil sellest ka kõige rohkem võita. Kui NATO liikmed ütlevad, et selle raha võiks kulutada pigem kodustele pensionäridele või lastele, siis paneme seda pahaks (ja hea, kui ei ütle, et nagunii tahavad rikkad suurriigid maailma valitseda).

Aga nüüd oleme uues olukorras, sest meid võetakse kui abiandjat. Ja sellega ei ole me harjunud. Mis mõttes me peame võtma oma riiki pagulasi? Mis mõttes me peame Kreekale abi andma? Mis mõttes me peame Iraagis ja Afganistanis sõdima?

Ning eestlasi on vallutanud pettumus: kas me selleks oma riiki üles ehitasime ja arendasime, et vaevalt paarkümmend aastat iseseisvust nautinuna uute probleemidega tegeleda? Ei, tegime seda ikka iseendale ja oma lastele, ütlevad eestlased, ja kiruvad presidendi tolerantsusele üles kutsuvat võidupühakõnet.  

Nüüd on aeg sellest mõtteviisist vabaneda. Me peame muutuma avatumaks ja lõpetama asjade vaatamise ainult majandusliku teki­sikutamise seisukohalt.

Vastus küsimusele “miks?” on lihtne. Sellepärast, et ka meie iseolemise võimalus sõltub sellest solidaarsusest, mida nüüd meilt ­oodatakse. Meie eeldame, et kui meile antakse lubadusi ja garantiisid – puudutagu need eurotoetusi või julgeolekut –, siis nendel lubadustel on kate. Kui me tahame vabadusi, siis peame võtma ka kohustusi. Ja me tahame vabadusi.