KOMMENTAAR: Liisinguvõtjate eksitamine

Sellele vaatamata võib Eesti turul tegutseva liisinguandja üldtingimustest ootamatult leida, et kasutusrendi nime all pakutav teenus ei vasta kasutusrendi olemusele. Nimelt nähtub kolme erinevasse üldtingimuste punkti peidetust, et sisuliselt on liisinguvõtjal pakutava nn kasutusrendi puhul kohustus (mitte õigus) liisinguese välja osta. Kuigi esiteks on sätestatud liisinguvõtja ostueesõigus, näeb järgmine punkt ette, et õiguse mittekasutamisel on tal kohustus leida omal kulul kolmas isik, kes liisingueseme välja ostab. Kui liisinguvõtja aga seda kohustust ei täida, kohustub ta liisingueseme tagastama ja liisinguandjal on õigus müüa see ise kolmandale isikule, nõudes liisinguvõtjalt müügihinna ja kokkulepitud jääkväärtuse vahe hüvitamist. Seega, vaatamata läbisõidupiirangutele, kannab liisinguvõtja ikka ka eseme väärtuse muutuse riske.

On teada, et enamasti ei loe liisinguvõtjad üldtingimusi läbi. Seega, pakkudes kasutusrendi nime all varjatult kasutusrendile mitteomaseid tingimusi, eksitab liisinguandja (ja mõnel juhul endalegi teadmata ka nt automüüja) liisinguvõtjaid, tarbijaid.

Kuna kapitali- ja kasutusrendilepingu eristamisel on ka raamatupidamislik ja maksuõiguslik tähtsus, võib lepingu tüübi osas eksitamine tuua liisinguvõtja jaoks kaasa ootamatu maksukohustuse. Nimelt on kasutusrendi puhul maksuõiguslikult tegemist teenuse osutamise lepinguga, mille puhul loetakse käibe tekkimise momendiks iga liisingumakse perioodi möödumist. Müügilepinguga analoogiliselt maksustatava kapitalirendi puhul loetakse käibe tekkimise hetkeks aga hoopis eseme valduse üleminek.

Seega soovitame lepingut sõlmides kontrollida, kas pakutav kasutusrent on ikka kasutusrent.

Autor: Jaana Pikalev, Pirkka-Marja Põldvere