Andke maavanemale maa või koondage ära

Isegi kui maavanem kujutab ette, et ta võiks olla mingisugune omavalitsusülene institutsioon, kes koondab kohalikud huvid ühtseks rusikaks, ei õnnestu see tal. Esiteks ei võta omavalitsusjuhid teda kui partei saadikut tõsiselt ja kui võtavadki, siis ei võta peagi seda maavanemat enam valitsus tõsiselt. Nii või teisiti on maavanema ametikoht muutunud vastuoluliseks ja mõne arvates ka mõttetuks.

Võrreldes 1990ndatega on maavalitsuste töö hulk ja sõnaõigus märkimisväärselt kahanenud. Ministeeriumid ja riigiasutused on välja arendanud oma kontorite võrgustiku ning maavalitsused on kohati muutunud kui viiendaks rattaks vankri all. Neile seadusega pandud kohustus teha omavalitsuste otsuste üle järelevalvet ei eelda 15 maavalitsuse olemasolu. Julgelt võiks maavalitsuste arvu jagada 2,5ga ja usun, et inimesed ei märkakski muutust.

Maakonnad on juhitamatud. Kuid see ei ole tegelikult põhiküsimus. Probleem pole mitte selles, mitu maavalitsust meil on, kas neid juhivad parteisõdurid, millised ametid sellele alluvad ja kui palju on maavanemal võimu, vaid see, kuidas toimub maakonna kui haldusüksuse valitsemine ja arendamine. Väidan, et praegu seda ei toimugi.

Põhjuseks on võimu killustumine, dubleerimine ja vastutuse hajumine. Iga vald ja linn seisab oma huvide eest ja omavalitsuste koostöö on valijatele tundlikes küsimustes, näiteks koolivõrgu paratamatu vähendamine, ääretult raske sündima. Selle asemel, et leida koolivõrgu või ka näiteks tööstusalade, maanteevõrgu ja muu taristu arendamisele maakondlikult optimaalne lahend, pusib igaüks oma nurgas.

Edasi kolm võimalust. Eesti omavalitsused on küll valdavalt koondunud vabatahtlikkuse alusel moodustatud omavalitsuste liitu, kuid maakonna esinduskoguks ei ole see saanud, sest tema otsustel puudub sisuline mõju ja seaduse tugi. Sestap tuleks valitsusel otsustada, kas ja kuidas maakondade ja maavalitsustega edasi minna, sest praegusel kujul on maakondadel põhinev haldussüsteem end ammendanud. Kõige lihtsam on maavalitsused laiali saata ja maakonnad kaotada. Sellisel juhul jaguneks Eesti üksnes omavalitsusteks ja nende tegevust hakkaks kontrollima siseministeeriumi haldusalasse kuuluv ametiüksus.

Teine võimalus on muuta praegused maavalitsused tegelikeks “maa valitsusteks” ehk moodustada nn teise tasandi omavalitsus. See eeldab, et koos kohalike volikogude valimisega hakkame valima ka loodavat maavolikogu, mille pädevusse kuuluks ülemaakondliku mõjuga otsuste langetamine, näiteks gümnaasiumiharidus, tervishoid, taristu, ühistransport, miks mitte jäätmevedu ehk kõik see, mida on mõistlik lahendada suuremas haldusüksuses kui praegused valdavalt mõne tuhande elanikuga vallad.

Kolmas võimalus on säilitada praegune mugav olukord, kus erakondadel on olemas soodus koht, kus poliitikute järelkasvu koolitada, ja maavanematel säilib võimalus tagada maakonna tasakaalustatud arengut hommikul ühes ja õhtul teises maakonna servas.