Andke maavanemale maa või koondage ära

Maavanemate politiseerimist on aastaid saatnud nii kohalike omavalitsusjuhtide kui ka ajakirjanike hurjutamine, sest valitsus on sellest suhteliselt väheolulisest ametikohast kujundanud poliitilise broilerifarmi, mis pakub soodsat võimalust hüppeks riigikokku. Seevastu kohaliku eluolu kujundamisel ja korraldamisel on maavalitsused oma koha kaotanud.

Kuigi regionaalminister Siim Kiisler väidab, et maavanemad peaksidki kuuluma võimuparteisse, sest nii on neil tänu valitsuse toetusele lihtsam töötada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava argumendiga. Maavanemal lihtsalt pole selliseid ülesandeid, kus ta peaks langetama poliitilist kaalutlemist eeldavaid otsuseid. Maavanem saab oma töös tugineda üksnes seadusele, mitte valitsuse toetusele. Sama nõue kehtib ka valitsusele.

Suur tahe, väikesed võimalused. Faktiliselt on loodud aga olukord, kus mittepoliitilisi maavalitsusi juhivad poliitiliselt üsna kõrgelt motiveeritud inimesed. Nad tahaksid “juhtida maakonda”, kuid tegelikult ei allu see maakond neile. Maavanema asemel kamandab seal hoopis grupp kohalikke omavalitsusi.

Isegi kui maavanem kujutab ette, et ta võiks olla mingisugune omavalitsusülene institutsioon, kes koondab kohalikud huvid ühtseks rusikaks, ei õnnestu see tal. Esiteks ei võta omavalitsusjuhid teda kui partei saadikut tõsiselt ja kui võtavadki, siis ei võta peagi seda maavanemat enam valitsus tõsiselt. Nii või teisiti on maavanema ametikoht muutunud vastuoluliseks ja mõne arvates ka mõttetuks.

Võrreldes 1990ndatega on maavalitsuste töö hulk ja sõnaõigus märkimisväärselt kahanenud. Ministeeriumid ja riigiasutused on välja arendanud oma kontorite võrgustiku ning maavalitsused on kohati muutunud kui viiendaks rattaks vankri all. Neile seadusega pandud kohustus teha omavalitsuste otsuste üle järelevalvet ei eelda 15 maavalitsuse olemasolu. Julgelt võiks maavalitsuste arvu jagada 2,5ga ja usun, et inimesed ei märkakski muutust.

Maakonnad on juhitamatud. Kuid see ei ole tegelikult põhiküsimus. Probleem pole mitte selles, mitu maavalitsust meil on, kas neid juhivad parteisõdurid, millised ametid sellele alluvad ja kui palju on maavanemal võimu, vaid see, kuidas toimub maakonna kui haldusüksuse valitsemine ja arendamine. Väidan, et praegu seda ei toimugi.

Põhjuseks on võimu killustumine, dubleerimine ja vastutuse hajumine. Iga vald ja linn seisab oma huvide eest ja omavalitsuste koostöö on valijatele tundlikes küsimustes, näiteks koolivõrgu paratamatu vähendamine, ääretult raske sündima. Selle asemel, et leida koolivõrgu või ka näiteks tööstusalade, maanteevõrgu ja muu taristu arendamisele maakondlikult optimaalne lahend, pusib igaüks oma nurgas.

Edasi kolm võimalust. Eesti omavalitsused on küll valdavalt koondunud vabatahtlikkuse alusel moodustatud omavalitsuste liitu, kuid maakonna esinduskoguks ei ole see saanud, sest tema otsustel puudub sisuline mõju ja seaduse tugi. Sestap tuleks valitsusel otsustada, kas ja kuidas maakondade ja maavalitsustega edasi minna, sest praegusel kujul on maakondadel põhinev haldussüsteem end ammendanud. Kõige lihtsam on maavalitsused laiali saata ja maakonnad kaotada. Sellisel juhul jaguneks Eesti üksnes omavalitsusteks ja nende tegevust hakkaks kontrollima siseministeeriumi haldusalasse kuuluv ametiüksus.

Teine võimalus on muuta praegused maavalitsused tegelikeks “maa valitsusteks” ehk moodustada nn teise tasandi omavalitsus. See eeldab, et koos kohalike volikogude valimisega hakkame valima ka loodavat maavolikogu, mille pädevusse kuuluks ülemaakondliku mõjuga otsuste langetamine, näiteks gümnaasiumiharidus, tervishoid, taristu, ühistransport, miks mitte jäätmevedu ehk kõik see, mida on mõistlik lahendada suuremas haldusüksuses kui praegused valdavalt mõne tuhande elanikuga vallad.

Kolmas võimalus on säilitada praegune mugav olukord, kus erakondadel on olemas soodus koht, kus poliitikute järelkasvu koolitada, ja maavanematel säilib võimalus tagada maakonna tasakaalustatud arengut hommikul ühes ja õhtul teises maakonna servas.