Vabas turumajanduses eesti kultuur ellu ei jää

Kodanikena finantseerime ühiskassast iga päev haridust, meditsiini, korrakaitset, infrastruktuuri jne. Me ei kujuta ette, et kõik need hüved võiksid täielikult alluda turumajanduse loogikale, nii et maksaksime igaüks vaid selle osa eest, mida ise kasutame. Teoorias oleks see kindlasti võimalik. Sinuga juhtub õnnetus, sa kutsud politsei, kiirabi või tuletõrje, esitad pangakaardi. Kõigepealt PIN-kood ja alles seejärel lahendused sinu hädadele. Aga mis saab siis, kui hättasattunul pole raha? SMS-laen? Teoreetiliselt võimalik.

Kas kultuuriga on lood teisiti? 2/3 teatrite kuludest katab riik. Täieliku turumajanduse tingimustes hakkaks praegu 15-eurone pilet maksma 45. Kui paljud suudaksid teatrit edasi armastada? Teatrid tegutsevad veel üsna lahedates tingimustes, kino ja kirjandusega on aga asjad karmid. Kivirähk ja Õnnepalu konkureerivad Coelho ja Grishamiga. Õunpuul tuleb rinda pista Hollywoodi superarmeega. Muusikute põli on pealtnäha veidi hõlpsam. Instrumentaalteosed ei vaja tõlget ja nende eksport on selle võrra lihtsam. Kui Tüür kirjutab sümfoonia nurgale made in Estonia, siis Pärt saab märkida made by estonian. Väike vahe, aga ikkagi. Popartistidel tasub vaid emakeel inglise vastu vahetada ning muutuvad samuti piiri taga täiesti söödavaks. Kuid sellevõrra hääbub ka eesti identiteet, muutes nad globaalse muusikatööstuse juurteta müügiartikliks. Nagu kokakoola, mis segatakse valmis küll kohalikust veest ja ühestainsast salapärasest siirupist, kuid tulemus ei ole kunagi kohalik, vaid ikka seesama planeedi tuntuim jook. Inglise keel on  täpselt nagu see siirup. Tee inglise keeles, ja sinu karikast juuakse igal pool ning ilma tüütute subtiitriteta.

Kõusaare kevadel valmiv mängufilm on ingliskeelne. Selles mängivad briti, rootsi ja eesti näitlejad ning seda ei turundata kui eesti filmi (välja arvatud Eestis muidugi). Kuigi autorid on eestlased. Millal kirjutab esimese ingliskeelse romaani Kivirähk? Ja kes selle pärast eesti keelde tõlgib? Ma ei küsi seda muidugi tõsiselt. Kivirähk kirjutab eesti inimestele, aga ma olen veendunud, et varsti nad tulevad – noored eesti autorid, kes tipivad kaasaegsed romaanid inglise keeles, lootes lugejaid kõikidelt kontinentidelt.