Vabas turumajanduses eesti kultuur ellu ei jää

Kodanikena finantseerime ühiskassast iga päev haridust, meditsiini, korrakaitset, infrastruktuuri jne. Me ei kujuta ette, et kõik need hüved võiksid täielikult alluda turumajanduse loogikale, nii et maksaksime igaüks vaid selle osa eest, mida ise kasutame. Teoorias oleks see kindlasti võimalik. Sinuga juhtub õnnetus, sa kutsud politsei, kiirabi või tuletõrje, esitad pangakaardi. Kõigepealt PIN-kood ja alles seejärel lahendused sinu hädadele. Aga mis saab siis, kui hättasattunul pole raha? SMS-laen? Teoreetiliselt võimalik.

Kas kultuuriga on lood teisiti? 2/3 teatrite kuludest katab riik. Täieliku turumajanduse tingimustes hakkaks praegu 15-eurone pilet maksma 45. Kui paljud suudaksid teatrit edasi armastada? Teatrid tegutsevad veel üsna lahedates tingimustes, kino ja kirjandusega on aga asjad karmid. Kivirähk ja Õnnepalu konkureerivad Coelho ja Grishamiga. Õunpuul tuleb rinda pista Hollywoodi superarmeega. Muusikute põli on pealtnäha veidi hõlpsam. Instrumentaalteosed ei vaja tõlget ja nende eksport on selle võrra lihtsam. Kui Tüür kirjutab sümfoonia nurgale made in Estonia, siis Pärt saab märkida made by estonian. Väike vahe, aga ikkagi. Popartistidel tasub vaid emakeel inglise vastu vahetada ning muutuvad samuti piiri taga täiesti söödavaks. Kuid sellevõrra hääbub ka eesti identiteet, muutes nad globaalse muusikatööstuse juurteta müügiartikliks. Nagu kokakoola, mis segatakse valmis küll kohalikust veest ja ühestainsast salapärasest siirupist, kuid tulemus ei ole kunagi kohalik, vaid ikka seesama planeedi tuntuim jook. Inglise keel on  täpselt nagu see siirup. Tee inglise keeles, ja sinu karikast juuakse igal pool ning ilma tüütute subtiitriteta.

Kõusaare kevadel valmiv mängufilm on ingliskeelne. Selles mängivad briti, rootsi ja eesti näitlejad ning seda ei turundata kui eesti filmi (välja arvatud Eestis muidugi). Kuigi autorid on eestlased. Millal kirjutab esimese ingliskeelse romaani Kivirähk? Ja kes selle pärast eesti keelde tõlgib? Ma ei küsi seda muidugi tõsiselt. Kivirähk kirjutab eesti inimestele, aga ma olen veendunud, et varsti nad tulevad – noored eesti autorid, kes tipivad kaasaegsed romaanid inglise keeles, lootes lugejaid kõikidelt kontinentidelt.

Mida saame teha meie, Eesti kodanikud, Eesti ettevõtjad eesti kultuuri elushoidmiseks? Ma isegi ei julge küsida, mida me saaksime kõik koos teha kultuuri arendamiseks, sest vaadakem korraks põhiseaduse sõnastust: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /---/, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.“

Kas põhiseaduse kirjapanijad mõistsid tõesti, et säilitamine on meie ambitsioonide lagi? Et ratsionaalselt võttes oleme siiski hääbuv kultuur, millega saja aasta pärast saavad etnograafiahuvilised tutvuda Raadil asuvas Euroopa suurimas rahvamuuseumis. Ma hakkan tasapisi mõistma, miks proua Arul tuli takus on. Äkki tark muuseumirahvas tajub, et käes on eesti kultuuri oil peak, millest edasi algab allakäik. Vähemalt Eesti Rahva Muuseumi küll madalates ambitsioonides süüdistada ei saa. Louvre, ermitaaž, Cheopsi püramiid, ERM. Kõigi maade muumiad, ühinege!

Ent kuidas rahustada neid tublisid Maarjamaa mehi ja naisi, kes ei suuda taluda mõtet, et nende lapselapsed kord oma lapsi võõras keeles magama hakkavad äiutama? Are you sleeping, are you sleeping? Brother Jüri, sister Mari? Väljavaated, et poole sajandi pärast mõnda Jüri või Marikest hällis saab kiigutada, on kesised. Pigem on Marcus, Kevin, Laura ja Sandra need rüblikud, kellele United-Mati ühtse standardiga liiva silma puistab. 

Aga ikkagi, kas tänapäeva maailmas on meil üleüldse pääsu võõrkeelsete unenägude eest? Ja mis on sellel kõigel pistmist eesti kultuuriga? Mul ei ole muud soovitust kui et vaadake, kuulake ja lugege kõike tarka ja kaunist, mis eesti keeles teie ette ilmub. Laenutage raamatukogust, kui teil raha üldse ei ole, ostke pilet, kui teil seda puru veidike ikkagi on. Kiitke, kui meeldib, laitke, kui ei meeldi, küsige valju häälega juurde ja innustage tegijaid aplausiga. Kultuur on tähtis, see on meie rahvuslik DNA, vaimse tervise vundament. Ei saa seda ainult riigi kaela jätta. Riik ju väike ja teda on ainult üks, aga meid on oi-oi kui palju – ettevõtteid on Eestis sada tuhat, inimesi on... Noh, selle saame ka varsti teada.