6. november 2012 kell 7:01

Arvamus: kartulikoore põlvkond taandub

Seda, et kunagi lubati ja oldi nõus vabaduse nimel kartulikoori sööma, ei mäleta suurt enam keegi. Pealtnäha märkamatult on kogu tingimusteta leplikkuse mõtteviisi kandnud põlvkond hakanud taanduma.

Poliitikas asendavad kampsuneid broilerid. Noori lapsevanemaid igavesti noored keskealised. Lapsi üha enam eakad. Vabas Eestis kasvanud või sündinuile on Maarjamaa asemel koduks kogu maailm. Võimuritele ootamatult on siiajäänutel nõudmised ning nad ei taha mingitest koortest kuuldagi.

Ainuüksi fakt, et seda muutust pole tipus tajutud, sellest pole aru saadud või lihtsalt eitatakse, viitab ühiskonnast irdumisele. Kirjutasin augustis, et erakonnad jäävad ebapiisava paindlikkuse ja kohanemisvõime tõttu arengule jalgu.

Kunagistest eesrindlikest uuendajatest on saanud vaat et ehtsad tagurlased. Eesti kodaniku, valija õigustatud ootused on arenenud tempos, millega võimurid ei ole suutnud sammu pidada. Kodanik ei nõustu ülla eesmärgi nimel vaikivalt, vaid tahab sõna sekka öelda. Teada, kes ikkagi kartulid ära sööb.

Käärimine ühiskonnas on kindlasti tervendav protsess. Uue tasakaalu otsimine olukorras, kus tegelikkuse ja ootuste vahel haigutab kuristik. Ses mõttes võib toimuvate arengute üle isegi rõõmustada, sest just sellist Eestit me tahtsimegi.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul

Hetkel kuum