ÄP: riigifirmade erastamine jätaks parteikaukad tühjaks

“Kui Eesti Energia oleks ainult kasumit taotlev äriühing, siis ta võiks ammu juba erastatud olla, aga me taotleme Eesti Energia kaudu ka mingite avalike huvide realiseerimist.” Nii on põhjendanud peaminister Andrus Ansip riigi energiahiiu erastamisega ootamist.

Riigifirmade nõukogu liikmete argumente nõukogus olemisele ja tipp-poliitikute argumente riigifirmade mitteerastamiseks on palju. Ikka aetakse riigile olulist asja seal nõukogus altruistlikult, sisuliselt oma kulutatud ajale pealegi makstes. Ikka on erastamiseks vale aeg või moodus. Valisime need kaks lihtsalt tüüpiliseks näiteks, mida avalikkusele tuuakse. Tänane Äripäev aga näitab, et riigifirmade erastamata jätmise tegelik põhjus on võimuerakondade soov majanduslikku mõjuhooba mitte käest anda.

Riigifirma, põline rikas. Riigifirmade nõukogu liikmete kohad on muutunud poliitika kaubaks, kus ühelt poolt on riigifirma rahavoogude lähedale soovivad ettevõtjad ning teisel pool nõukogukohti omakapitalina valdavad erakonnad. Kohtade müük nõukogudesse toob lisaraha. Asjata vist lisada, et lisaraha mitte riigieelarvesse, vaid ikka parteikassasse.

Aastaid on kehtinud kokkulepe, et Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee kaubaveod kuuluvad Reformierakonna mõjusfääri ja Eesti Raudtee infrastruktuuriga toimuv ning Eesti Energia IRLile. Teatud spinnina viskas kolm aastat tagasi Äripaani konverentsil välja IRLi juht Mart Laar sõnumi, et Eesti Energia tuleb börsile.

Seda ruttasid ümber lükkama nii rahandusminister Jürgen Ligi kui erakonnakaaslasest majandusminister Juhan Parts, kes polnud küll „põhimõtteliselt vastu”, kuid „asja on vaja veel arutada”. See oli kolm aastat tagasi. Sellest ajast pole tegelikult enam kordagi reaalselt sõna võetud, rääkimata tegutsemisest mõne riigifirma erastamiseks.

Sunniviisiliselt börsile. Mida aeg edasi, seda enam tuleb tänulikult õhata, et Laari valitsemise ajal taasiseseisvuse alguses suudeti suur osa Eesti toonastest ettevõtetest ära erastada. Nüüd ei oleks enam selleks erilist lootust. Kujutage hetkeks ette, kui meil oleksid endiselt riigifirmad näiteks Kalev, Tartu Maja, Norma, Klementi, Mööblimaja, Tallinna Külmhoone, Eesti Näitused, Tamsalu Terko, Rakvere Lihakombinaat, Liviko, Emexi, Narva Kreenholm, Tarmeko, Eesti Telekom.

Ilmselt oleks need kõik täna osutunud väga olulisteks avalike huvide realiseerijaks, millest ei tohi midagi erainvestoritele, meile müüa. Tuleb kahjuks tunnistada, et Eesti pole mitte mingis mõttes eriline hea oaas teiste riikidega võrreldes. Mida suurema käibe riigifirmad saavad ning mida organiseeritumaks muutuvad erakonnad, seda võimatum on ettevõtteid erastada. Isiklike, parteipoliitiliste ja huvigruppide huvide läbipõimumine riigiettevõtlusega saavutab taseme, kus vägivalda rakendamata erastamist läbi viia pole võimalik.

Vägivalla all mõtleme kas riiki juhtima asuvat rahvusvahelist troikat (seda pole näha, Eesti riik on võlakoormuse asetanud eraisikute ja ettevõtete najale) või uue ideelise erakonna võimule pääsemist (ka seda pole ette näha). Seni poliitäri riigifirmadega jätkub.

Autor: 1185-aripaev