Juubel: Cista AS valmistab pakendeid tikutoosist allveelaevakastideni

„Esimesed seadmed ostsime järelmaksuga oma eelkäijalt – majandilt, mis kuulus 1992. aasta põllumajandusreformi käigus reorganiseerimisele. Olime erastanud ettevõtte, nagu igal pool mujal neid tehti, ja otsustasime põhitegevusena jätkata pakendite tootmisega,“ meenutab Cista ASi juht Vahur Käärik.

Alguses toodeti lainepapist transpordipakendeid nii-öelda numbritehastele üle Eesti Dvigatelist kuni Voltani. Nii möödusid esimesed viis aastat, mille järel selgus, et elati mugavus­tsoonis, täites plaanimajandustega suurtehaste tellimusi ning mõtlemata põhjalikumalt tulevikule. „Hakkasime ühel hetkel aru saama, et suured tehased ei jää püsima ja meie äri võib vajuda koos nendega. See pani mõtlema laiatarbepakendite tootmisele. Soetasime juurde uusi ja kasutatud seadmeid ning meie edu pandiks sai ja on tänaseni see, et suudame ise oma masinad seadistada täpselt sellist toodangut tegema, nagu meile on vaja.“

1990ndail pandi Cistas alus tänaseni kestvale kontseptsioonile toota kõike, mida paberist, kartongist ja lainepapist vähegi teha saab. Tänu oma laiale valikule pole tehases 25 aasta jooksul olnud ühtegi päeva, kus tootmine oleks tööpuuduse pärast seisma pidanud.Pakendamine ei olnud nõukogude ajal vabade inimeste töö, vaid sellega tegelesid haiglad, hullumajad ja vanglad. Cista oli seega esimene pakenditehas, mis 25 aastat tagasi selles valdkonnas alustas. „Esimene oskusteave tuli tuttavatelt Rootsist, kes võtsid mõned meie noormehed oma tehasesse õppima. Samuti hoiame end pidevalt kursis kursuste, interneti ja messide kaudu. Jõudumööda oleme ostnud ka õpikuid, mida kahjuks eesti keeles pole ilmunud. Selles mõttes saab tunda kadedust, kuidas Venemaal ilmuvad erialaraamatud aasta pärast originaali ilmumist, meie peame aga oma teadmised saama praktilisel teel,“ räägib Käärik. „Täname väga oma töötajaid, kellel on jätkunud teotahet ning õppimissoovi, sest kahjuks päris pakendite erialal Eestis inimesi ei koolitata.“