Eesti Euroopa Liidu liikmeks?

Olen selle poolt, et Eesti teeb sihipärast tööd ELi astumiseks, järgib oma seadusandluse kujundamisel ELi seadusandlust. Niiviisi on kergem asju ajada, niiviisi mõistetakse meid paremini. Niiviisi on võimalik kunagi ehk ka liikmeks astuda, kui selleks tuleb sobiv aeg. Ehk teiste sõnadega, mina rõhutan just seda teed ELi, seda protsessi iseenesest.

Millal Eesti ELi astub, ma ei tea, samuti, nagu ma ei tea, kuidas EL sellel ajal välja näeb. Räägitakse, et liitumine võiks olla sajandivahetusel või pärast seda, kuid vahepeal juhtub ju väga palju. Ma ei tea, kas diskussioon praegu ongi asjakohane. Teisalt pole me täna veel liitumiseks valmis, oleme üksjagu vaesed, meie majandustase on märgatavalt madalam kui ELi vaesematel riikidel. Eesti ei saa sotsiaalseid garantiisid pakkuda ELi teiste riikide elanikele, kui hakkab toimima vaba liikumise printsiip. Selleks, et valmis olla, peame elatustaset kõvasti tõstma.

Olen valmis diskuteerima ka selle üle, et võib-olla on assotsieerunud liikme staatus Eestile parim lahendus. See staatus võib kesta kaua. Ma pole nii väga selle järgmise sajandi sammu selgitaja praegu. Olen pigem ELi poole liikumise propageerija. Kui tahate küsida, kas ma olen ei- või jah-pooldaja, siis tahaksin ma olla hoopis kolmas. Samas ei oska ma otseseid vastuväiteid liitumise suhtes tuua, seni kuuldud on ikkagi pigem emotsionaalsed. Enne ELi minekut peame oma majanduslikku taset suuresti tõstma, mistõttu ohtu, et EL nivelleeriks Eesti majanduslikku «tiigrihüpet», justkui pole. Mind rahuldab praegu liikumine ELi suunas, loodetavasti ei loo me oma mängureeglites mingeid ekstravagantsusi. Võib-olla on õigem olla kogu aeg üritaja rollis. Täna ELi astumise üle vaidlema hakata on vara.

Olen liitumise pooldaja. Kui juba minnakse ELi, tuleb selgeks teha, mis eesmärgiga. Kui tahetakse ainult saada, siis võib muidugi ka areng pidurduma jääda. Ma ei oska praegu öelda, millised ELi normid ja seadused võivad ühel hetkel saada meie arengut takistavaks piiranguks. Maailmas sõlmitakse kogu aeg mingeid kokkuleppeid, et oma arengut ja standardeid ühtlustada.

Üks põhilisi liitumise plusse on tööjõu vaba liikumine. Teisalt toob see kaasa ka konkurentsi, kui me avame oma turu kapitali ja tööjõu jaoks. Kuid turg on meil ka täna väga avatud ja ei ole justkui erilist tunglemist siiapoole olnud.

Olen liitumise pooldaja. Näen liitumises rohkem julgeolekukaalutlusi kui majanduslikku võitu. Kardan, et majanduslik kohanemine võib eestlase jaoks olla esialgu küllaltki raske. Samas näiteks seadusandluse alal erilist innovaatikat pärast liitumist olla ei saa. See teeb mitmedki asjad kergemaks, näiteks minugi töö.

NATO oleks parem julgeolekugarantii, kuid olen sinna astumise suhtes pessimistlikum. Ei ole mõelnud selle üle, kas ELi liikmena jääb meie majanduslik potentsiaal lõplikult ära kasutamata. Pärast liitumist süvenevad aga põllumajanduse probleemid oluliselt. Iseasi, kas strateegiliselt on see Eesti jaoks õnnetus või mitte.