3. aprill 1996
Jaga lugu:

Ventiil-Savisaar

Neli aastat tagasi, pärast seda, kui toidutalonge kehtestanud ja võilattu sissemurdnud Edgar Savisaar pidi valitsusjuhi kohalt taganema, julgesin ma Äripäeva veergudel ennustada, et Savisaare poliitiline karjäär on lõppenud. Läksin aga selle prognoosiga alt. Ninasarvik (tabav nimetus kolleegidelt Eesti Ekspressis) on jooksnud ja jookseb ilmselt veel palju aastaid poliitikas edasi.

Eestis pole ühtegi teist avalikku tegelast, keda press oleks viimaste aastate jooksul nii palju materdanud. Savisaar on ajakirjanduse arvates konkurentsitult kõige totalitaarsem, vaieldamatult kõige venesõbralikum, ainuke tipp-poliitik, kes kuulab teisi pealt.

Savisaare õnnetuseks puuduvad tal igasugused oskused ja eruditsioon suhtlemiseks pressiga. Teda võib võrrelda pimedaks jäänud suure kurja loomaga, kelles verejanulised reporterid haistavad kerget saaki. Juba mitu aastat kuulub endast lugupidavas väljaandes hea tooni juurde aeg-ajalt Ninasarvikule ära teha. Ilmselt läheb Savisaar ajalukku kui kõige enam uudistele ainet pakkunud tegelane 20. sajandi lõpukümnendi Eestis.

Veel tänagi on 5--10 protsenti kodanikest nõus andma oma valijahääle just Savisaarele. Millegipärast pole need toetajad ei marurahvuslikud noortejõugud ega räbalates paadialused. Korduvalt paljastatud ja põrmustatud Ninasarvikule on jätkuvalt truu suur hulk vanemapoolseid, lihtsaid ja korralikke Eesti inimesi. Iga kriitika ja iga paljastus ainult süvendab nende ustavust oma «paljukannatanud» juhile. See on ka põhjus, miks Savisaar areenilt ei kao.

Siinkirjutajal on kahju, et vaieldamatult võimekas isiksus on ennast määranud alaliseks peksupoisiks, andes samas ajakirjandusele võimaluse kerge vaevaga ja üsna ohutult aur välja lasta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum