25. august 1996
Jaga lugu:

Ajutrust eripakkumisel

Külma sõja ajal oli lääneriikide teadusringkondadesse pürgijal austus ja valitsevate jõudude poolehoid tagatud, kui teadusejünger ennast sovetoloogiks tituleeris. Venemaa on lääne inimesele suur mõistatus, tema lahtimõtestamine ikka teretulnud ja hästi makstud tegevus. Siis kommunismimaailm kadus ning kõik see, millest sovetoloogide põlvkonnad olid rääkinud, osutus tühjaks heietuseks. Ilmnes riigi kulul poputatava analüütiku põhiolemus. Võib rääkida ja ennustada, mida tuul pähe ja sülg suhu toob. Positsioon ja palk sellest ei muutu, sündmuste kulgu reaalses elus see samuti ei mõjuta. Lihtsalt on uhke ja tasuv kanda analüütiku austusväärset nime.

Peaminister Tiit Vähi majandusnõuniku Heido Vitsuri möödunudnädalane ettepanek asutada valitsuse juurde analüüsikeskus on oodatud kingitus Eesti erinevat masti analüütikute ja uurijate kirevale perele. Eesti juhtivad ajud teevad praegu uurimusi kas erafirmadele või lääne ülikoolidele ja uurimisasutustele ning hoiavad omal hinge sees rahvusvaheliste teadusfondide poolt eraldatavate stipendiumide ja abiraha abil. Samas ei anna tulus projekt ikkagi täit kindlustunnet, sest abiraha võib millalgi lõppeda ja uued võimalused tulemata jääda. Analüüsikeskus oleks sellisel juhul päästerõngas Vitsurile lähedal seisvatele uurijatele. Riik pakuks neile kindlat ja tasuvat töökohta, mille raames võib ka välisfondide garantiid taotleda.

Karjuvat praktilist vajadust valitsuse analüüsikeskuse järele ei ole. Majandusanalüüsi teostavad Eesti Pank, kõrgkoolid ja teaduste akadeemia uurimisinstituudid.

Eriti palju «analüüsivaid» allüksusi on majandusministeeriumil: majanduspoliitika osakond, majandusliku analüüsi talitus, väliskaubanduse analüüsi ja prognoosi talitus, ettevõtluse arengu osakond jne. Ka kõigil teistel ministeeriumidel on osakonnad, mis püüavad seaduste mõju ette ennustada ja jooksvate sündmuste-nähtuste kohta andmeid koguda.

Väga põnev asutus on statistikaamet, mis igasuguste arvude ja andmetega on õppinud ümber käima kadestamisväärse meelevaldsusega. Pole siis ime, et nii Eesti Pank kui paljud teised riigiasutused, erastruktuuridest rääkimata, eelistavad statistikaameti arvudele oma uuringuid.

Eesti riigiasutused ei usalda üksteist ega üksteise tehtud töid ja uurimusi. Vitsuri ettepanek näitab, et usaldamatus riigiasutuste vastu on jõudnud ka valitsuse tasandile.

Ettepaneku tagamaad peituvad aga poliitkas. Valitsuse probleem on, et praegu tegutsevad uurimiskeskused on tihti peaminister Tiit Vähiga risti vastupidisel seisukohal, pidades teda majanduse alal kas liiga tormakaks või alalhoidlikuks.

Vähile tähendaks valitsuse analüüsikeskus võimalust saada oma väidetele autoriteetset kinnitust. Teisiti ei saa seletada valitsejate soovi rajada riigi rahade eest veel ühte bürokraatlikku asutust. Olukord meenutab aegu, mil Edgar Savisaar asutas temasse vaenulikult suhtuva kaitseliidu kõrvale talle ustava kodukaitse.

Küsitava väärtusega on ka Vitsuri põhiargument analüüsikeskuse kasuks. Nimelt see, et senini on langetatud Eestis tähtsaid otsuseid ainuisikuliselt, ilma eelneva korraliku analüüsita. On raske uskuda, et analüüsikeskus otsustamist kollektiivsemaks muudab.

Kui aga tõepoolest peaks juhtuma, et kümmekond eri vaadetega analüütikut riigi kulul vaidlema kutsutakse, on vaidluse tulemus ja selle põhjal astutavad sammud hambutud nagu mõni ÜRO resolutsioon. Kui Eesti valitsus soovib saada nõu selle kohta, kuidas mingi eesmärgini jõuda, võib ta tellida uurimuse mõnelt tegutsevalt uurimisasutuselt. Uus analüüsikeskus vaid lisaks bürokraatiat.

Jaga lugu:
Hetkel kuum