Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valimisloidusest
Eesti valimised on kuidagi loiud. Sotsioloogid kurdavad, et paljud lapsed ei teagi, mis valimised pühapäeval tulemas. Arvavad, et ehk saab Bill Clinton jälle presidendiks. Ning ega ei heidakski noorele põlvkonnale siin midagi eriti ette.
Mida märkab pilk näiteks Tallinna tänavail? Suured, vist religioosse sisuga plakatid, mida on kleebitud sinna-tänna, ka mõne ahervaremeks põlenud maja seinale. Keegi habemik vaatab igavikulise pilguga kaugusesse, selja taga kiriku siluett. Mees kui Mooses, mõtled. Ilmselt keegi rändjutlustaja. Tegelikult Tallinna kesklinna vanem Jüri Ott, kes volikogusse tahab.
Laternapostide küljes on mingid kummalised tahvlid. Ühe peal püstine pöial kondoomiga, kõrvale millegipärast kirjutatud Tallinn. Teise peal lubatakse muuta. Sinikollasest värvigammast võib aimata, et tegu on rootslastega. Ilmselt loodusesõpradega, sest tahvlil ilutseb orava kujutis. Konkreetseim on keskerakonna liidu reklaam bussipeatustes. Nemad lubavad volikogusse pääsenuina kaitsta poksijate huve. Hea seegi.
Teleekraanil on valimistega seotud temaatika sedavõrd harv, et mõjub kommertsreklaamide vahel kuidagi ootamatu ja kohatuna. Ilmselt on valimised tulnud parteidele ootamatult, reklaami on teles hakatud arglikult tegema alles nädalapäevad enne valimisi.
Tugevama valimiste maitse saab suhu ajalehti sirvides. Varem näis, et valitsuses on vaid maaparteid põlu all. Nüüd deklareerivad kõik valitsuspooled, et nad oma partnerite varjugi näha ei taha. Kord ütleb peaminister, et tema valitsuse reformistidest ministrid ei ole lillegi liigutanud. Siis kinnitab reformierakondlasest siseminister, et tema parteil polnud riigieelarvest aimugi. Ju siis peab valija langetama oma otsuse selle põhjal, kumb pool oma partnerit paremini sõimab.