Laenamisest ja tööst

Tihtilugu võib kuulda väikeettevõtjate kurtmist selle üle, et vereimejatest pangaisandad ei taha neile kas üldse või siis piisavas ulatuses laenu anda. Palgatöölised unistavad teemal «oleks piisavalt raha, küll siis oleksin edukas ärimees».

Samas ei taha keegi eriti oma äri alustada väikselt ja mõistlikkuse piirides. Eesti väikeettevõtluse krediteerimise fondi tegevdirektori Tarmu Ossipi sõnul on fondist saadud laenudest seni ainult viis võetud summas alla 100 000 krooni. Näiteks postsotsialistliku arengu musternäidiseks peetavas Ungaris võetakse samas suurusjärgus laene massiliselt.

Praeguste potentsiaalsete väikeettevõtjate näol on tegemist endiste suurettevõtete tööjõuga, kelle ettekujutustes ettevõte peab olema gigantne, vähemalt viiekümne töötajaga. Lisaks massiivsed tootmishooned. Sellele arvamusele tuginedes tehakse oma firmat, kavandatakse ka äriplaan, mille finantseerimiseks taotletakse pangalt kolossaalseid summasid. Selge see, et pangahärrad keelduvad.

Äkki tuleks proovida utoopilisi plaane veidi realistlikumaks muuta ning alustada näiteks perefirmaga, kus kaks-kolm töötajat. Ajapikku, kui on tõestatud, et ettevõtmine end õigustab, võib ju jõudumööda laieneda. Ka finantsinstitutsioonid muutuvad siis laenamisel leebemaks. Võimaliku läbikukkumise korral oleksid nii ettevõtja kui panga kaotused väiksemad.

Või ei taha eesti inimene firmaomanikuna enam ise lihtsalt tööpingi taga higi valada. Tunduvalt meeldivam on edukat pintsaklipslast kehastades ja graatsiliselt hooletu liigutusega mobiiltelefoni kõrva äärde asetades korraldusi jagada. Kuid distantsilt kaob paratamatult kontroll oma ettevõtmise üle. See on aga vajalik, sest töötajate hulgas on endiselt levinud arusaam, et mõisa köis, las lohiseb.