Sadamate nimekirjast

Valitsus on jälle suutnud ettevõtjaid ebameeldivalt üllatada. Neil päevil jõudis metsavarujate ja põllumeesteni teade, et alates esimesest jaanuarist on kindlaks määratud sadamad, kust võib sisse ja välja vedada toidukaupu, taimi ja taimseid saadusi. Valitsuse määrusega kehtestatud sadamate loetellu kuuluvad Tallinna linnasadam, Kopli, Muuga, Pärnu ja Lehtma ning Roomassaare sadam.

Mures on suured välisosalusega metsavarujad AS Mets ja Puu ning Stora Forestry Balti OÜ, sest nimistusse kuulub ka puit, mida Paldiski lõunasadama kaudu Eestist välja viiakse. Mures on ka Kesk-Eesti õlikultuuride ühistu, kes Eesti põllumeeste kasvatatud õlikultuuride eksporti läbi Kunda sadama organiseerib, ja valitsuse õnnistusest ilma jäänud sadamad, sest nende majanduslik käekäik sõltub otseselt sadamat läbiva kauba hulgast.

Võib arvata, et nimekirjast välja jäänud sadamate kaubakäive langeb määruse jõustudes kibekiiresti. Kas aga kogu seni läbi Kunda, Paldiski ja teiste «põlualuste» sadamate välja veetud metsa- ja põllumeeste kaup nüüd läbi Tallinna või Pärnu sadama liikuma hakkab, on ülimalt kahtlane.

On mõistetav valitsuse püüd kaitsta koduturgu sisseveetava ebakvaliteetse väliskauba eest. Ka mina ei taha süüa teiste riikide kodanike toidulauale mittesobivat rooga. Aga millist ohtu Eesti riigile kujutab puidu või põllukultuuride väljavedu, et selle kontrollimiseks sadamate arvu piirama peab.

Iga piirang toob kaasa välisinvestorite kadumise ohu. Näiteks nullib see määrus ühe Rootsi metsakontsern plaani hakata tegelema Venemaa puidu transiitveoga läbi Eesti sadamate. Lisaks kohalikele probleemidel mõjutab selline piirang ka Eesti kui transiitmaa seni suhteliselt edukat mainet.