Mida teha vallandatutega?

Olenemata sellest, kas en-dine või praegune riigiettevõte asub Ida-Virumaal või kusagil mujal, on seal töötajaid liiga palju. See on fakt. Olen surmkindel, et seal pole ka tootmise efektiivsusele nii palju mõeldud kui ühes eraettevõttes. Kreenholm on koondanud kahe aasta jooksul seitsesada inimest. Samal ajal oleme tõstnud tootmise taset umbes 40 protsenti. Uued töökohad saavad tulla siiski väljastpoolt endisi riigiettevõtteid. Aga praegu on Ida-Virumaal võimalused selleks, et uus ettevõtlus peale tuleks, palju väiksemad kui näiteks kolm kuud tagasi. Siis oli kõik veel vaikne ja rahulik. Nüüd on käärinud ühes ja teises ettevõttes ja see on ettevõtjad ära hirmutanud.

Vallandatud töötajate puhul tuleb muidugi Eestist väljasaatmine ära unustada. Mujal riikides on sellisteks puhkudeks olemas regionaalpoliitika. Riik saaks kaasa aidata reklaamile, et sinna ettevõtjaid tuleks. Selleks võiks olla kas Eesti või lääne investor, kes on hakanud Tallinnas juba midagi tegema. Peale ettevõtluse ei paranda Ida-Viru olukorda mingi muu abinõu.

Arvan, et Ida-Viru tööjõud on võimeline ennast üsna kergelt ühelt töökohalt teisele ümber orienteerima. Oleme näiteks rääkinud läbi ühe Soome jalatsitootjaga, kes soovis avada oma tootmise meie tehase territooriumil. Neil oli plaanis luua 200 töötajaga firma. Kui avaldasime selle informatsiooni ajalehes, siis järgmisel päeval hakati meie personaliosakonda massiliselt helistama ja firma kohta infot küsima.

Ei saaks öelda, et Silme-tis oleks pingeline. Pingeline on üldse Eesti majanduses. Kui 50--60 inimest miitingu korraldavad, siis on see nende mure. Silmet ei saa olla sotsiaal- ja regionaalpoliitika elluviija. Silmet on majandusorganisatsioon ja peab oma tootmise eest hoolt kandma. Järgmisel aastal jõuame kindlasti kasumisse.

Palganõudmiste osas olen üheselt vastanud. Totaalset palgatõusu ei toimu. Viieprotsendine palgatõus oli ning oleme maksnud välja ka jõulupreemiad. Rohkem meil võimalusi ei ole. Sellise tootmismahu juures nagu praegu, on Silmetis liiga palju töötajaid. Inimesed peavad aru saama, et kes tahab ellu jääda, see peab ümber õppima ja ennast täiendama. Streike ei ole toimunud. Olen inimestega kohtunud ja neile olukorda selgitanud.

Töötajate arvu vähendamine oleneb tehase tootmismahtudest. Palju me välja lükkame ja koondame, seda on raske öelda. Kõik oleneb sellest, kuidas läheb Silmeti erastamine, millised on uue omaniku plaanid, kuidas õnnestub tehasel toorainet hankida, millisteks kujunevad järgmise aasta lepingud. Kui saame toorainet nii Hiinast, Venemaalt kui Aafrikast, siis kahtlemata meie tootmismahud suurenevad.

Mida teha, et vallandatud inimestest ei tekiks sotsiaalset probleemi? See ei ole Silmeti, vaid regionaalpoliitika küsimus. Terves maailmas jagab omavalitsus neile, kes ei suuda turumajanduses toime tulla, supikööki. See ei ole tootmisettevõtte küsimus.