Hea tava

Kui eile pärast erastamisagentuuri nõukogu istungit toimunud briifingul teatas agentuuri nõukogu aseesimees Ants Leemets, et agentuur valis välja RASi Silmet 65 protsendi aktsiate potentsiaalse erastaja, ootasid teda kuulama kogunenud ajakirjanikud väljavalitu nime ja numbreid, mille alusel otsus nõukogus tehti.

«Hea traditsiooni kohaselt me ei ütle, kes võitis, ajalehed kirjutavad nagunii sellest õhtul,» sõnas aga Leemets. Kõik üritused mingitki vihjet saada põrkusid vastu halastamatut vastust «No comments!»

Aga mis mõte siis on üldse sellel briifingul, kui info piirdub verbidega tulime, tegime, otsustasime, arutasime ja läksime ja nn hea tava eeldab, et ajakirjaniku tegevus seisnebki selles, millisel moel väljaütlemata firma nimi või isik lehte kirjutada.

Paratamatult tahaks seepeale küsida: Kas agentuuri nõukogu nägemus sellest, mida ajakirjanduses agentuuri nõukogu tegevuse kohta avaldatakse, piirdubki tegime, olime jne stiilis uudistega? Kas nõukogu, eeldusel, et kogu mahv saladuse avastamiseks kulub, üritab nii luua teatud konkurentsi ajakirjandusväljaannete vahel, põhimõttel, et võitja on see, kes täpsemalt saladuse lahendab? Või on siin taga siiras soov, et nende otsuste üle ei arendataks suuremat keskustelu?

Kuidas muidu seletada seda, et aastate jooksul on iga agentuuri nõukogu istungi järel lehtedes tihti ebatäpsed uudised, mis pärinevad väga salajastest ja mitteametlikest allikatest, kuid otsustajail endil ei olegi selle vastu midagi.

Ehkki mul tõesti ei ole midagi heade tavade vastu, teen siiski ettepaneku, et näiteks see nimi, kellele mingi ettevõte müüakse, öeldaks kohe välja, nagu ka olulisemad põhjendused. Sealt edasi võiks hakata ajakirjandus.