18 märts 1997

Vaino vaim Tallinnas

Gustav Adolfi gümnaasiumi söökla 18. märtsil 1997.

Edgar Savisaar (Peeter Kreitzbergile): «Abilinnapea! Toiduvalik on äärmiselt kehv!»

Robert Lepikson (kõigile ümbritsevatele): «Ühel päeval makaronid ja teisel vorstikaste... Loomulik siis, et lapsed ei saa koolis süüa.»

Tallinna linnaisade eilne külaskäik kahte remondiraha neelavasse kooli meenutas nii väga omaaegsete parteibosside visiite majanditesse ja ettevõtetesse. Juhid ees ja suur parv ajakirjanikke sabas sörkimas: rahvas peab teadma, et Tüürimees on nendega, hoiab kätt elu pulsil, suhtleb täiesti vabalt.

Üks oluline erinevus stagnaaegsete ja praeguste pokazuhhade vahel siiski on. Nimelt tavatsesid Karl Vaino ja Co pererahvale miljonikese-teise peale visata, tänased visiidid aga piirduvad avalikkuse hullutamisega.

Tegelikult ei ole midagi erilist selles, et volikogu esimees ja linnapea tööasjus kusagil ringi käivad. Vastupidi, see on nende rutiinne töökohustus. Selliste käikude kujundamine meediasündmuseks pole muud kui labane populism.

Kahest Tallinna juhtivast mehest oskan eilse ringkäigu idee algatajaks pidada Savisaart, kelle puhul tahtmatult meenuvad sellised märksõnad nagu «võiladu» ja «moonipõld». Või see, kuidas suursündmus tehti tühipaljast faktist, et Savisaar võtab aeg-ajalt oma kabinetis lihtinimesi vastu.

Savisaar põhjendas eilset propagandaüritust enda ja linnapea sooviga näha, kuhu linna raha läheb. Õiget põhjust võib siiski hoopis mujalt otsida: Savisaar leidis, et Lepiksoni ja Koonderakonna ning Lepiksoni ja keskerakondlastest linnajuhtide pusklemise taustal on õige end koos Lepiksoniga avalikkusele eksponeerida.

Hetkel kuum