Härra peaminister, ärge veel lahkuge!

Lugesin 17. mai Postimehest peaministri intervjuust, et kui sealihale tolli peale ei saada, võib valitsus tagasi astuda. Kardan, et Eestis aetakse jälle segi poliitika ja matemaatika.

Sealiha tolli võib võrrelda suurtükitule ettevalmistusega enne rünnakut. Üks armee koondab kilomeetrile mitusada toru ja tambib tuld anda ruutmeetrite pihta. Vastane istub aga rahulikult teise või kolmanda kaitseliini punkrites. Teine armee käib luurel, teeb korraliku tulekaadi, laseb puruks vaenlase suurtükid ja kuulipildujapesad ning triigib ka varupositsioone. Selge, kumma jalaväe kaotused rünnakul suuremad on.

Paljalt sealiha tolliga tulistatakse tühja maad.

Liha pannil ja liha vorstis on omaette majandusharu, mida võib nimetada lihasektoriks.

Lihasektor on sööda tootmine, sööda töötlemine, liha tootmine, liha töötlemine ja kaubastamine kokku. Selles ketis on iga lüli teistega võrdne. Iga lüli ootab vastust kolmele küsimusele: kas me tahame oma rahva ära toita Eestis toodetud lihaga, kas me tahame teenida ka liha ekspordilt, kas me tegeleme liha tootmisega professionaalsel tasemel või jätame selle entusiastide hooleks. Kui Eesti NSVs oli liha- ja piimatööstuse ministeerium, esimeses Eesti Vabariigis lisaks põllumajandusministeeriumile veel Lihaeksport, siis praegu pole põllumajandus- ja majandusministeeriumi peale kokku ühtegi ametnikku, kes mingilgi määral lihasektoriga tegeleks või mingilgi määral asjaga kursis oleks. Meile ei ole tarvis lisabürokraatiat, tarvis on riiklikku programmi, mis käivitaks vajalikud protsessid.

Söödatootja tahab teada, kui palju ja milliseid kultuure on tarvis kasvatada, et rahuldada lihatootjate vajadused. Siit seemne, väetiste, kütuse ja tehnika hulk pluss miinimumgarantiid, et vajaliku kvaliteediga söödakogus ka ära ostetaks. Sama huvitab sööda töötlejat (kogus, komponendid, segud jne). Lihatootja kulud on lisaks söödale seotud tõuaretuse, loomakasvatushoonete, neisse kuuluvate tehnoloogiliste seadmete, transpordi ja palju muuga. Kõikide nimetatute töö peab liha töötleja muutma kaubaks, et kulutatud raha sektorisse tagasi tuleks. Samas peab ta enda peale võtma turustuskulud, vedama nii vorsti kui liha paari-kolme kilogrammi kaupa mööda putkasid laiali. Eesti on väheseid riike, kus puudub liha hulgimüüja.

Keti kõikides lülides valitseva ebamäärasuse ja vahendite puudumise tõttu ei jätku Eestis oma liha. See on pretsedenditu juhtum, sest praegu pole ei sõja-aastate sakslaste ega hilisemaid üleliidulisi lihanorme. Liha tuuakse sisse ja sellest siis sealiha kaitsetollide müüt, mis tõotavat põllumehele imedemaad.

Efektiivse majandamise alustamiseks on raha tarvis viljakasvatajal, söödatöötlejal, loomakasvatajal jne. Arvestades sisseveetava liha kogust, loodetakse sealihatolliga teenida 26 miljonit krooni.

30--35% tollimaks tõstab turul hinda toote kohta 17%. Selle maksab tarbija. Majandusministrit Jaak Leimanni nõustav komisjon väidab lisaks, et kaitsetolli käivitamine küsib omakorda 15 miljonit krooni. Nõnda jääks «puhtalt» kätte kõigest 11 miljonit. Samas kaotaksime oma 5,5% ekspordipisku (Venemaale), perspektiivse turu Ukrainas ja ka Lätis ning Leedus, sest hind tõuseb. Seda aga ei kannata välja nende hinnatase.

Samas moodustab maksuvaba must lihaturg Eestis erinevatel andmetel ühe neljandiku, kui mitte kolmandiku kogu müüdavast lihast ehk 650 miljoni kuni miljardi krooni eest maksustamata liha aastas. Kui poolegi maksudena laekuma pidavast 150--200 miljonist kroonist kätte saaks, võiks aastas lihasektorisse täiendavalt suunata 75--100 miljonit krooni. Mis on kasulikum, kas poliitilised 11 miljonit või ausalt higistades teenitud 75--100 miljonit krooni? Igas vähegi arenenud riigis on arvel kõik pudulojused ja vilja kasvatavad põllud koos hektarisaagiga. Neist saadav tulu maksustatakse vastavalt seadusele. Meil pole praegu veel tarvis juurde 15 miljoni krooni eest uusametnikke ja paberilasusid. Meil on vallad, maavalitsused, statistika- ja maksuamet, ministeeriumid ja politsei. Armee, mis võib head tööd tehes koostada täpse tulekaardi ja hävitada osa varimajanduse tulepunktidest. Pakutud lahendus on üks arvestatavamaid, kuidas lihasektorile lisaraha teenida, kuid see pole kaugeltki ainus võimalus. Enne kui uusi makse välja mõelda, tasuks vanad kokku koguda.

Härra peaminister! Usun, et teid on vähe ja halvasti informeeritud. Ärge lahkuge! Parem aidake põllumeestele, töötlejatele ja Eesti riigile ettenähtud raha maast üles korjata!