Rumal minister

Kui majandusminister Jaak Leimann andis nõusoleku kolmandiku Moe piiritusetehase aktsiate müügiks tundmatule riiulifirmale Balti Põrand, siis ta vaevalt mõtles, et ta midagi valesti teeb. Vähemasti jättis ta mulje, nagu poleks tal seda otsust tehes üldse pead otsas olnud.

Piiritusetehas oma 40miljonilise aastakäibe ja paarikümnemiljonilise aastakasumiga pole puukuur, mille võib kiirustades kahe silma vahele jätta. Samuti oli kummaline, et Balti Põrand sai osaluse edukas ettevõttes sisuliselt aktsiate nominaalhinnaga.

Kui arvestada, et börsil noteeritud Rakvere lihakombinaadi aastakasum on 370 miljoni kroonise aktsiakapitali juures ligi kümne miljonit krooni ja aktsia hind börsil nominaalist poolteist korda kõrgem, siis peaks sarnasesse tootmisvaldkonda kuuluva Moe piiritusetehase aktsia turuhind olema 5,8 miljoni kroonise aktsiakapitali ja 20 miljoni kroonise kasumi juures sada korda kõrgem. Ehk teisisõnu, Leimanni rumal otsus võttis maksumaksjatelt võimaluse teenida paarsada miljonit krooni puhast raha.

Teiseks, Moe tehas oli kantud erastatavate ettevõtete nimekirja, mille müümisega saab tegeleda ainult erastamisagentuur. Nüüd mängis Leimann oma järgmise otsusega Moe erastamise maha, sest Balti Põrandal avaneb lepingujärgne eelisostuõigus ka ülejäänud Moe aktsiatele. Kuidas küll minister oma otsust tehes nii rumal sai olla?

Sarnase küsimuse esitas peaministrile avalikult riigikogu liige Feliks Undusk, kelle arvates rikkus Leimann ka seadust. Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse järgi läheb riigi esindajale volituste andmiseks vaja valitsuse otsust. Seda Leimannil aga otsust tehes ei olnud.