Kulla sära on tuhmumas

Kolmandal juulil vahetult enne Londoni kullafikseerimisprotseduuri algust teatas Austraalia keskpank, et ta oli viimase poole aasta jooksul müünud kaks kolmandikku e 167 tonni oma 247tonnisest kullavarust. Uudis esialgu Euroopas erilist reaktsiooni endaga kaasa ei toonud, kui ehk välja arvata fakt, et fikseerimisprotseduuri kestvus venis tavakohase minuti-paari asemel tunduvalt pikemaks ning uudisteagentuurid said fikseeringu paarkümneminutilise hilinemisega. Tundus, et turg võttis uudise teatavaks ja reaktsioon oli pigem positiivne, sest pärastlõunane Londoni fiksing oli hommikusest 25 senti kõrgem (332,15 USD/oz). Risti vastupidine oli aga Ameerika turgude reaktsioon. Spekulatiivsed USA investeerimisfondid hakkasid kulda müüma ja järgmisel päeval fikseeriti kulla hinnaks juba 324,45 dollarit untsist (1 unts on 31,103 grammi). Nii madal pole kulla hind olnud 1985. aastast saadik.

Austraalia keskpank ei ole ainus, kes on osa oma kullavarudest müünud. Viimastel aastatel on kullamüügist teatanud Kanada, Belgia ja Hollandi keskpangad. Saksamaal tekkis kullavarude ümberhindamise küsimuses tugev vastuolu riigipanga ja valitsuses vahel, kullamüügist lähitulevikus on teatanud nii Portugal kui ka ?veits. Erinevalt teistest on Austraalia tähtis kullatootja ning kuld on söe järel Austraalia teine ekspordiartikkel. Seega peaks Austraalia olema huvitatud kulla hinna toetamisest ning vägisi tekib küsimus -- kui Austraalia ei usalda enam kulda, kes siis veel peaks seda tegema?

IMFi andmetel hoitakse riikide keskpankade varudena (märtsi lõpu seisuga) 895,3 miljonit untsi, millest 738,3 mln untsi kuulub arenenud tööstusriikidele. Suurimad varud on USA-l (261,75 mln untsi), kelle välisvaluutareservidest moodustab 73 protsenti kuld. Suuremad Euroopa riikide keskpangad hoiavad umbes 15% välisvaluutavarudest kullana. Jaapani ja Hiinal on kulla osatähtsus alla nelja protsendi. Ekspertide arvates alandavad Euroopa kespangad oma kullavarusid kümnele protsendile välisvaluuta kogureservist.