Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maja lukk
Hiljuti püüdsin kuuest pangast teada saada, kui palju nad on tänavu eluasemelaenu väljastanud. Pealtnäha lihtsa ülesande lahendamine sisustas terve mu tööpäeva.
Esimene kõne üldnumbril. Meeldiva häälega sekretärineiu kuulab ära, milliseid andmeid ajakirjanik vajab. «Üks hetk,» ütleb ta siis ja torust kostab ootemuusikat. Veidi aja pärast on teispool kõnetraati järgmine neiu. Räägin uuesti, mis mureks. «Üks hetk,» kõlab vastus ja taas kuulen muusikat. Nii kordub see veel paar korda, kuni mulle nimetatakse isik, kes kindlasti oskab minu küsimustele vastata, kuid kes viibib parajasti majast väljas.
Jätan oma telefoninumbri. «Me võtame teiega ühendust,» kinnitab näitsik liini teises otsas. Pärast paaritunnilist ootamist alustan helistamist algpunktist. Vestlen uuesti ühe, teise, kolmanda, neljanda sekretäriga. Ükski neist ei ole minust ega minu soovist midagi kuulnud.
Jääb mulje, et üks korralik kommertspank on vähemalt sama keeruline süsteem kui nõukogude võim.
Tegelikult tundub, et nii pankades kui teisteski väga suurteks kasvanud ettevõtetes on paralleelselt välja kujunenud kaks võimustruktuuri: juhtkond ja sekretärid. Juhatuse esimehele helistades saad kiiresti vastuse ka kõige tühisemale küsimusele. Sekretärile helistades jääb sulle sageli vaid rõõm suhtlemisest.
Ma ei taha vaidlustada vana tõde, et hea sekretär on maja lukk. Ja minugi poolest võib mõni maja lukku jäädagi, kui omanik nii seadnud on. Ärgu aga tulgu hiljem kurtma, et teda puudutavad andmed on hangitud kõrvalistest allikatest või ei ole tema arvamust küsitud.
Ajakirjandusega jõuab sina peale ikka vaid see, kes järgib kahte põhitõde: 1) ajakirjanikul on vastuse saamisega alati väga kiire, 2) kui vastust ei saa, ilmub lugu niikuinii.