Piiridest

Walesi printsessi Diana traagiline surm tõstatas järjekordselt küsimuse ajakirjanduse piiridest. Ameerika filminäitleja Tom Cruise kutsus õnnetusest teada saades üles vastu võtma seadusi, mis piiraksid kuulsuste ahistamist ajakirjanike poolt.

Seadustega saab efektiivselt reguleerida paljusid eluvaldkondi, aga ajakirjandus ei mahu minu arvates kindlasti nende hulka. Tahaksin väga loota, et sellest kogu maailma vapustanud õnnetusest ei saa uut innustust ajakirjandusseaduse eest võitlejad Eestis, kes meie lapsekingades kõmufotograafia kõrval kindlasti ka tavapressi piirama kipuvad.

Seaduslikku piiri hea ja halva vahel ei ole võimalik ajakirjanduses teha. Kui leiba või saabast saab mingite normide järgi paremaks ja halvemaks liigitada, siis hinnatud pressiski teenivad enim au ja kuulsust inimlikus mõttes ebainimlikud (halvad) teemad: sõda, vägivald, õnnetused.

Olin 1992. aastal Raekoja platsil, kui ehitustellingud Barcelonast saabuvaid olümpialasi ootavate noorte raskuse all kokku varisesid. Mäletan, kui valus mul oli toona kuulda ühe Eesti tippfotograafi reageeringust sellele: «Kuradi valgusemehed, ei osanud kiiresti tuld peale keerata!» Pilt õnnetusest ei tulnud nii kvaliteetne, kui ta oleks soovinud. Mõista tuleb aga sedagi, et ta tegi oma tööd, olgu see pealegi mingil hetkel mõistetamatu. Ja kindlasti ei oleks põhjust hakata näiteks seadusega määratlema, kas sellist fotot tohib avaldada või mitte.

Sellest aga, et kõikvõimalikke piire ületavate kollaste lehtede tegijatelgi on oma head tavad, annab tunnistust üleskutse mitte kasutada kõmufotograafide ülesvõtteid Diana hukkumispaigast. Et midagi sellist tehakse äärmiselt harva, siis seda ühesemat ja tugevamat hinnangut paparazzide tegevusele laupäevaöises Pariisis see endas kannab.