2. september 1997 kell 22:00

Silmaklapiiha

Kahe peaministri pikkuselt vardasse -- parafraseerisid teravkeelsemad ajakirjanikud omal ajal Paul Mõtsküla koostatud ajakirjandusseaduse projekti, kus fikseeritud piirangutest üleastunud ajakirjanike enamlevinumaid karistusi oli trahv peaministri kahe palga ulatuses.

Ei kadesta praegu ühtegi meedia palgal olevat pilditegijat. Olgu ta kui soliidsest väljaandest tahes, otsigu ta oma aparaat välja kui heade kavatsustega tahes, praegu on võimalus endale itaaliakeelne nimi külge saada.

Mul ei ole mingit soovi ülemaailmselt valusat teemat osatada. Paraku on see suurepäraseks edasitegutsemise tõukeks neile, kes Eestis ajakirjandust kammitseda püüavad. Võtame Tammeri juhtumi või siseministri, kes on mõista andnud, et räägib ajakirjandusega vaid siis, kui tema heaks arvab. Või Sky raadio ja politsei suhted.

Suukorvi ja silmaklappidega ajakirjandus on paljudele avaliku elu tegelastele parim ajakirjandus. See võimaldab jätta vastamata tülikatele küsimustele, suvalisest sõnast ja pildist kinni hakata ja autorile kohtuprotsess kaela väänata. Valitseks raudne infosulg.

Kõmureporteritele seab praegu piirangud isikuandmete kaitse seadus, mis toob loetelu saladustest. Avaliku elu tegelast kaitseb ka asjaõigusseadus, mis annab õiguse kinnisasja territooriumilt võõrad välja visata.

Kõmureportereid halvustatakse, ent samas lõigatakse nende pealt profiiti. Tähelepanu keskmes olemiseks on nende töö vahel väga oodatud. Olgu need siis poliitikute valimiskampaaniaetendused, või Maire Aunaste nn turvapulm.

Ka foto on informatsioon. Eesti põhiseadus sätestab kohustuse informatsiooni anda. Kohustust konkretiseerivast infovabaduse seadusest pole ametnikud, kes peaksid eelnõu välja töötama, kuigi huvitatud. Infovabadus, teadagi, on tülikas.

Hetkel kuum