Võlad jäävad riigi kanda

Pankurite avaldusele vastates möönis rahandusminister Mart Opmann, et kõiki laene pole võimalik kohe tagasi maksta. Miks?

Rahandusministeeriumi välislaenude osakonna juhataja Agate Dalton: «Kõiki laene ei saa me juba kasvõi sellepärast tagasi maksta, et laenulepingutes pole sellist võimalust ette nähtud.»

Daltoni sõnul võiks tagasi maksta ligi pooled võetud laenudest, ülejäänut on otstarbekam tagastada graafiku järgi. Dalton nõustub, et mõned kokkulepitud laenud võiks võtmata jätta.

Samas, möönab Dalton, ei saa riik jätta kasutamata võimalust võtta välismaalt soodsa protsendiga laenu. Tema sõnul on välislaenude võtmine juba Eesti seadustesse sisse kirjutatud.

Nii näiteks ei saa valitsus investeeringute katteks kohalikult turult laenu võtta, vaid saab raha sisse võtta ainult välismaalt. Dalton möönab, et riigi võlakirjad oleks üks instrumentidest, mis võimaldaks sisemaist laenamist.

Hansapank Eesti direktor Indrek Neivelt väidab seevastu, et välispankade intress on küll soodne, aga ka kaubad, mis välismaise laenuraha eest ostetakse, tulevad suures osas välismaalt. Neivelti sõnul peaks riik hoolitsema nii kaubandusdefitsiidi kui tarbimise vähendamise eest, ent suur laenamine ei täida seda eesmärki.

Ka peaministri majandusnõunik Ardo Hanssoni väidab, et majandustsükli haripunktis on parem laenud tagasi maksta. Siis saab raskematel aegadel vabamalt hingata.

Daltoni tunnistab, et vaatamata keerulistele laenulepingutele on riik hakanud ennetähtaegselt tagasi maksma neid laene, mida võimalik. Kuna kõige suurem laenukoormus langeb aastasse 2000, siis on püütud varem tagasi maksta sellesse perioodi langevaid laene.

Daltoni paberivirnade alla mattuv töökabinet rahandusministeeriumis iseloomustab ilmekalt Eesti senist välislaenupoliitikat. Iga päev saabuvad kirjad kohalikelt omavalitsustelt ja ettevõtetelt, mille sisu on sama: seoses valesti tehtud äriplaaniga ei suudeta laenu tagasi maksta. See tähendab, et need laenud tuleb tasuda riigieelarvest ehk kõigi maksumaksjate arvel.

«Katlamajade tarbeks võeti laenu hurraa-optimismiga, mõtlemata sellele, kuidas võetud laenu tagasi maksta,» selgitab Dalton olukorda riigi laenuturul.

Ta kirjeldab juhtumit, kuidas ühest vallast helistati ministeeriumisse ja küsiti, mis otstarbel 1993. aastal laenu võeti. Valla töötajad olid selle lihtsalt unustanud. Samuti on paljud omavalitsused kaotanud ehitatud katlamajade alusdokumendid.

Jüri vald sai 1993. aastal Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupanga (EBRD) laenust 13,6 miljonit krooni katlamaja ehituseks, täna küsitakse veelgi juurde.

Selle katlamajaga on probleeme, tunnistab valla majandusnõunik Rein Seljamaa. Tema sõnul arvestati äriplaani tegemisel, et katlamaja ehitab Soome firma, kes käibemaksu ei maksa. Kuna alltöövõtjaks oli Eesti firma, siis peab vald sellele firmale käibemaksu tasumiseks lisaraha leidma.

Daltoni sõnul on karta, et mõned Eestisse laenurahaga rajatud katlamajad lõpetavad täiesti tegevuse. Katlamajade sulgemise peamiseks põhjuseks on kallis kütteaine, tarbijate arvu vähenemine ja valed arvestused äriplaanis.

«Nii näiteks imestavad maailmapanga töötajad ja ei saa aru, kuidas saab soojusenergia ümbertöötamine elektriks ja tagasi olla odavam kui sooja tootmine otse kütusest,» märgib Dalton. Ometi on see võimalik, sest soojakaod trassides on suuremad kui võimalikud kaod läbi elektrijuhtmete.

Miks ei nõua riik valdadelt laenu kohtu kaudu? Agate Dalton möönab, et rahandusministeerium pole juriidiline isik. Kohtusse saab minna valitsus.

Samas ei kujuta Dalton ette juhtumit, kus Eesti valitsus hakkab Vinni vallaga kohut käima. Laenude tagasinõudmine ajaks valla pankrotti, aga pankrotiseaduse järgi ei saa kohalikud omavalitsused pankrotti minna.

Daltoni sõnul pole ühtegi mehhanismi, mis sunniks kohalikelt omavalitsustelt raha välja nõudma.

Miks aga peab Eesti üldse laenu võtma?

Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson märgib, et laenamiseks pole riigil enam suurt vajadust. Tema sõnul püsib riiklikul laenuvõtmisel alati oht, et riik ei anna raha kõige edukamatele projektidele. Sellest tulenevalt maksab maksumaksja kinni untsu läinud projektidest saamata jäänud summa.

Nii näiteks katab maksumaksja kuni aastani 2000. kartulitöötlemistehase Lekto rajamiseks võetud 12 miljoni krooni suurust laenu, sest Lekto projekt ebaõnnestus ja ettevõte pole ise võimeline laenu tagasi maksma.

Sarnaselt Lekto laenule maksavad maksumaksjad täna tagasi 1993. aastal väikekatlamajade ehituseks võetud laene või nende intresse. Tol ajal peeti gaasist ja masuudist odavamaks puiduhaket ja turvast.

Täna on käsitsi töödeldav puiduhake ja turvas hirmkallis ja katlamajad ei suuda äriplaanile vastavat kütet toota. Tartus, Antslas, Võnnus, Kärul ja Sõmerul osutus plaan minna üle turbaküttele liiga läbimõtlematuks ja planeeritud kütte hinna odavnemisele vastupidiselt on hind tõusnud.

Hinnatõus omakorda sunnib soojatarbijaid pöörduma odavamate küttevõimaluste poole, katlamajad jäävad klientidest ilma ja peavad tegevuse lõpetama.

Daltoni väitel pole Eestis piisavalt projekte, mida võiks riigilaenudega toetada. Nii näiteks on välislaenude osakond palunud igal aastal ministeeriumidel esitada projekte laenu saamiseks. Vastupidiselt oodatule pole ministeeriumid palvetele reageerinud ja nõnda pole sentigi laenu saanud haridus, avalik kord ja tööhõive.