4 september 1997

Kade kukub taevast alla

SAS ja Estonian Air on olnud riius alates Eesti lennufirma erastamisest. Ükskõik, millise otsuse ei oleks eelmisel nädalal Eesti ja Taani transpordiministrid lennundusgraafiku kohta liinidel Tallinn--Stockholm ja Tallinn--Kopenhaagen langetanud, ikka oleks leidunud keegi, kellele see ei meeldi.

Praegu lendab Estonian Air Stockholmi kaks ja Kopenhaagenisse ühe korra päevas, SAS vastupidi. Kummalegi see ei meeldi. Seda üllatavam on nüüd kuulda, et Eesti rahvuslikule lennukompaniile on vastukarva ka kava hakata nii Stockholmi kui Kopenhaagenisse lendama 12 korda nädalas.

Majandusõpikutes on kirjas, et ideaalne turumajanduse vorm on täiuslik konkurents, kus kõigil turul osalejatel on võimalik tegutseda piiranguteta. Lennundus päris selline äri pole, sest lennunduslubade väljaandmisega piiratakse turul osalejate arvu. Kui nüüd anda neile kahele võimalus lennata praktiliselt piiramatu arv kordi, peaksid mõlemad ainult käsi kokku lööma. Millegipärast see nii ei ole.

Estonian Airi juhtkond leiab ikka veel, et neile peaks riik järeleandmisi tegema ja konkurentsieelistusi looma. Tunnistan, et kolme Põhjamaa riigi kapitali koondava SASi vastu ei saa Estonian Air mitte kunagi. Seda, et oma ärimehi hommikuks Rootsi toimetada ja nad sealt õhtul tagasi tuua, on Estonian Air aga juba saavutanud. Siin SAS konkurentsi ei paku ja ei hakka seda kunagi tegema.

Keegi ei käsi Estonian Airil kaksteist korda Kopenhaagenisse ja tagasi ning Stockholmi ja tagasi lennata. Kui see pole rentaabel, tuleb vähem lennata. Rohkem kui ministrite ja rivaalide kritiseerimisele võiks Eesti parima lennufirma tiitlit kandev ettevõte mõelda hoopis klientide teenindamisele ja neile sobivamate lennuaegade väljaarvutamisele.

Hetkel kuum