Indeksifondi plussiks on range investeerimisprintsiip

Artikkel

- Uudised
- 9. september 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Indeksifondi plussiks on range investeerimisprintsiip
Raha paigutamine fondidesse on üks võimalik valik investeerimisstrateegiate hulgast. Ka fonde endid saab eristada mitme tunnuse järgi.
Näiteks eristamine piirkonna järgi, mille väärtpaberitesse investeeritakse -- Tallinna börs, Eesti laiemalt, Balti riigid, Venemaa, Ida-Euroopa jne.
Kui fond on investeeringute piirkonna kindlaks määranud, tekib järgmine küsimus: millistesse väärtpaberitesse investeerida. Kas otsustab selle portfellihaldur oma kaalutlustest lähtudes või sätestab juba fondi põhikiri väärtpaberite valiku, millistesse fondil on õigus investeerida. See viimane põhimõte on omane just indeksifondidele.
Praegu ainus Eesti tegutsev indeksifond, Äripäeva indeksi fond, investeerib Äripäeva aktsiaindeksi koosseisus olevatesse aktsiatesse ja samades proportsioonides, nagu on aktsiad indeksis. Investor saab oma vara kasvamist (või ka kahanemist) jälgida Äripäeva indeksi pealt. Piltlikult öeldes ongi igal investoril portfellis Äripäeva indeks.
Et esinduslik indeks peegeldab börsi liikumise peasuunda, laiemalt -- majanduskasvu tervikuna --, siis on indeksifondi investor alati mainstream-investor. Investeerides Dow Jonesi indeksisse, olete investeerinud USA majanduskasvu, Äripäeva indeksisse -- Eesti majanduskasvu.
Kui rääkida fondidega seotud riskidest, nt emitendi- ja investeeringuriskist, siis indeksifondil viimane praktiliselt puudub.
Portfellihaldur, kellest investeeringurisk teoreetiliselt lähtub, ei saa oma suva järgi väärtpabereid portfelli valida, ja võib-olla ongi see hea. Kui fond asub mõne panga juures, siis võib portfellihalduril tekkida kiusatus suurendada portfellis eelkõige oma panga aktsiate osa, et olla lojaalne ja kiirendada nende tõusu. Indeksifondi printsiip välistab sellise võimaluse.
Teine risk, emitendirisk, on indeksifondil samuti väiksem, kuna indeksid koostatakse üldjuhul parimatest ja likviidsematest börsiaktsiatest.
Eesti seni ainuke indeksifond, Äripäeva indeksi fond seab oma senise lühikese tegevusajaga heas mõttes kahtluse alla investeeringute kuldreegli: mida suurem risk, seda kõrgem oodatav tulusus, ja vastupidi.
Keskmisest madalama riski juures näitab Äripäeva indeksi fond keskmisest kõrgemat tulusust. (Võrreldud on nende aktsiafondidega, mille noteeringuid võib leida Äripäevast.) Seletusi võib siin väljatuua üsna mitmeid.
Aktsiaid ostetakse indeksifondi portfelli juurde või müüakse ära ainult fondi juurdetuleva või äramineva raha väärtuses.
Seega on fondi paigutatud raha põhimass investeeritud pikaajaliselt konkreetsetesse aktsiatesse ja neid paigutusi ei muudeta, vähemalt nii kaua, kuni aktsia on indeksi koosseisus. Nii jäävad ümberinvesteerimise kulud ära.
Praktika on näidanud, tõsi küll, Ameerika Ühendriikide näite varal, et pikemaajalised investeeringud on kokkuvõttes tulusamad.
Lihtne ja samas range investeerimisprintsiip hoiab ära libastumise ahvatlevates, aga vähetuntud ja riskantsetes väärtpaberites. Seega võtab indeksifondi olemus portfellihaldurilt eksimise võimaluse.
Väheoluline pole ka fakt, et aktsia arvamine indeksi koosseisu vaieldamatult tõstab selle aktsia hinda, mida kinnitas viimane Äripäeva indeksi laiendamine viie aktsia võrra. Ja see hinnatõus on aus konkurents, täpselt nagu aktsia börsile pääseminegi. Kummalgi juhul peab aktsia vastama teatud nõuetele.
Loetletud põhimõtetes peitubki indeksifondi lihtsus, et mitte öelda geniaalsus.
Hetkel kuum